Vaiksaar – mees kui legend minevikust
Oleks ju mõttetu vaielda, kas minevikku vajunud kergejõustikutreenerid kasutasid ka tänapäevast metoodikat. Selliseid mehi nagu Kadriorus Dünamo staadionil töötanud Viktor Vaiksaar, kelle sünnist möödus 10. aprillil 100 aastat, Aleksander Tšikinit Kalevis või Aleksander Lohku Tööjõureservides iseloomustas muu.
Nad polnud tunniandjad, vaid viibisid hommikust õhtuni staadionil, valmis sütitama ja aitama igaüht. Nende poisid ja tüdrukud võisid trenni minna millal tahes. Kui töö või kool lubasid, sest proffe 1950. ega 1960. aastatel eriti polnud.
See sort treenereid kipub kaduma. Seda enam elustub müütiline minevik, mida kannavad niisugused mehed.
Iseõppija treener
Vaiksaar polnud haridusega treener. Oli iseõppija, kes läbinud Pätsu ajal lühikesed kursused Soomes Vierumäel. Mees oli koolitatud loomatohter, seda ametit pidas ta sõjas ja tosinkond aastat sõja järel, sellest tüki maad paralleelselt treeneri-ametiga. Ent treeneriamet tõmbas ja tõmbaski ära.
„Neid loomaarsti jutte jätkus Vaiksaarel lõpuni välja,” naerab Melbourne’i olümpial neljanda ja EM-il teise koha saanud kümne-võistleja Uno Palu, kes tegi omal ajal Vaiksaare laiemalt tuntuks.
„Vaiksaar tuli hommikul kümne paiku Kadriorgu, piimapudel, või-leivad ja muna näpus, ning oli kohal seitsme-kaheksani õhtul,” mäletab odaviskekuulsus Charles Vallmann. „Hea kindel tunne oli, mine trenni, millal tahad.”
Palu täpsustab: pudelis olnud hapupiim, Vaiksaare lemmikjook.
„Vaiksaar ei saatnud tagasi ka pealtnäha eeldusteta kuju. Igaühe areng pakkus talle rõõmu,” täheldab kunagine kaugushüppaja ja hilisem treener Mart Liigand.
„Otsiva vaimuga mees, küll nuputas ja leiutas. Talvel harjutasime tribüünialuses, seal ta möllas kõige rohkem kuulimehe Heino Sillaga, et see ka talvel põhialal harjutada saaks,” tuletab äsja lahkunud Silda meelde kolmikhüppaja Jüri Liigand.
Nelik räägib mõnuga, kuidas Vaiksaar puurinud kuulile augu sisse ja pannud selle siis Silla tõukest trossile lippama. Palu naerab, kuidas loomaarst Vaiksaar sõitis hobuvankril mööda külamehi.
„Saanud tasuks elusa kutsika. Pannud selle arstikotti sooja, koer hammustas meest läbi koti, kus sageli ka oinamune „honorariks” leidunud,” jutustavad veteranid.
Kummaline kujutleda. Ise treeneritarkusi tuletav juba poolesaja alla treener ajab näpuga järge Ida-Saksa Leichtathletikust. Igaühe jaoks on tal varuks hea sõna või julgustav pilk.
Mart Liigand ütleb, et ise treenerina töötades ei tulnud tal harjutusvarast ilmaski puudu. „Võtsin Vaiksaarelt matti. Vaiksaar pani kord Ando Rekkori põlvili kuuli tõukama. Kellegi puhul, kellel mõtted trennis hajevil, kasutas hobuse silmaklappe. Ta parandas ise naelikuid, ehitas jõu-masinaid ja oskas kõiki töid, millega treeneriametil küll otsest seost polnud,” selgitab Mart Liigand.
Kadeduseuss
Kümnevõistlejad Jüri Otsmaa ja Peeter Põld, tõkkejooksja Aap Mumme, teivashüppaja Helmut Raamat, kolmikhüppaja Jürgen Lamp – kõik Vaiksaare õpilased. „Need nimed on tipp. Temalt tuli ka hulk tugevaid keskmikke,” arutleb Vallmann.
Maadluskuulsus Johannes Kotkas õppis Vaiksaarelt vasaraheidet. Ja võitis sel ala medaleid. Kõrgushüppe olümpiakuld Jüri Tarmak oli enne Leningradi minekut Vaiksaare poiss.
Vaiksaar polnud ingel, näiteks ei raatsinud oma õpilasi kellelegi loovutada. „Punt läks liiga suureks, tekkis seisak, asja üle kadus kontroll,” viitab Jüri Liigand treenerite omavahelisele kadedusele.
„See oli Vaiksaare halvim joon, et ta kippus oma kolleege taga rääkima ja maha tegema. Ta polnud ka kunagi nõus oma õpilaste üleminekuga teiste treenerite juurde. Meie suhted olid vahepeal väga halvad, kui Peeter Põld tuli minu juurde harjutama,” osutab Palu.
Kergejõustiklased haisesid
hobuste järele
Üks kümnevõistluse eestvedajaid Fred Kudu on tunnistanud, et Dünamo kergejõustiklased olid talvel värskes õhus treenimise alal pioneerid. Kettamehed heitsid sageli Kadriorus paksu lumega kaetud pallimurule. Juhtus, et heitevahend kadus lumme. Suur õnnetus see polnud, küll kevadel sulas välja!
Viktor Vaiksaare innustamisel rajati staadioni juurde jalasõbralik saepururada. „Seda tuli muidugi soolaga üle puistata, et jäätumist vältida,” meenutab Charles Vallmann.
„Vaiksaarel oli sellepärast pargivahiga tihtilugu ütlemist, sest puudele-põõsastele polnud sool ju hea.”
Noorem lugeja võib hämmastuda, missugustes oludes kergejõustiklased 40-50 aastat tagasi harjutasid. Hallidest ei osatud unistadagi. Kui 1962. aastal valmis Kalevi spordihall, kus harjutasid tennisistid ja kergejõustiklased, tundus see ilmaimena.
„Tondi ratsamaneeÏi direktor oli Vaiksaare semu, mõlemad olid loomaarstid. Sobival lõunaajal, kui suksud kaeru sõid, oli maneeÏi saepurune pind kergejõustiklaste päralt, kes said seal hüppeharjutusi teha,” meenutab Uno Palu.
„ManeeÏis pesta ei saanud, sõitsime siis trammiga läbi linna Kadrioru vanasse tennisehalli pesema. Inimesed kirtsutasid nina, sest haisesime hobuste ja nende kuse järele,” lisab Palu.
Vaiksaare omaaegsed õpilased lisavad, et harjutamisindu niisugused seigad vähemaks ei võtnud.