Vaiksaar – mees kui legend minevikust

Tuntud kergejõustiklased meenutavad oma kunagist juhendajat Viktor Vaiksaart, kes viibis staadionil hommikust õhtuni.

Oleks ju mõtte­tu vaiel­da, kas mi­ne­vik­ku va­junud ker­gejõus­ti­kut­ree­ne­rid ka­su­ta­sid ka tä­nap­äe­vast me­too­di­kat. Selliseid me­hi na­gu Kad­rio­rus Düna­mo staa­dio­nil töö­ta­nud Vik­tor Vaik­saar, kel­le sünnist möö­dus 10. ap­ril­lil 100 aas­tat, Alek­san­der Tšiki­nit Ka­le­vis või Alek­san­der Loh­ku Tööjõure­ser­vi­des ise­loo­mus­tas muu.

Nad pol­nud tun­niand­jad, vaid vii­bi­sid hom­mi­kust õhtu­ni staa­dio­nil, val­mis süti­ta­ma ja ai­ta­ma igaüht. Nen­de poi­sid ja tüdru­kud võisid trenni min­na mil­lal ta­hes. Kui töö või kool lu­ba­sid, sest prof­fe 1950. ega 1960. aas­ta­tel eri­ti pol­nud.

See sort tree­ne­reid ki­pub ka­du­ma. Se­da enam elus­tub müüti­li­ne mi­ne­vik, mi­da kan­na­vad nii­su­gu­sed me­hed.

Iseõppija treener

Vaik­saar pol­nud ha­ri­du­se­ga tree­ner. Oli iseõppi­ja, kes lä­bi­nud Pät­su ajal lühi­ke­sed kur­su­sed Soo­mes Vie­rum­äel. Mees oli koo­li­ta­tud loo­ma­toh­ter, se­da ame­tit pi­das ta sõjas ja to­sin­kond aas­tat sõja jä­rel, sel­lest tüki maad pa­ral­leel­selt tree­ne­ri-ame­ti­ga. Ent tree­ne­ria­met tõmbas ja tõmbas­ki ära.

„Neid loo­maars­ti jut­te jät­kus Vaik­saa­rel lõpu­ni väl­ja,” nae­rab Mel­bour­ne’i olümpial nel­jan­da ja EM-il tei­se ko­ha saa­nud kümne-võist­le­ja Uno Pa­lu, kes te­gi omal ajal Vaik­saa­re laie­malt tun­tuks.

„Vaik­saar tu­li hom­mi­kul kümne pai­ku Kad­rior­gu, pii­ma­pu­del, või-lei­vad ja mu­na nä­pus, ning oli ko­hal seits­me-ka­hek­sa­ni õhtul,” mä­le­tab oda­vis­ke­kuul­sus Char­les Vall­mann. „Hea kin­del tun­ne oli, mi­ne tren­ni, mil­lal ta­had.”

Pa­lu täp­sus­tab: pu­de­lis ol­nud ha­pu­piim, Vaik­saa­re lem­mik­jook.

„Vaik­saar ei saat­nud ta­ga­si ka pealtnä­ha eel­dus­te­ta ku­ju. Igaühe areng pak­kus tal­le rõõmu,” tä­hel­dab ku­na­gi­ne kau­gushüppa­ja ja hi­li­sem tree­ner Mart Lii­gand.

„Ot­si­va vai­mu­ga mees, küll nu­pu­tas ja leiu­tas. Tal­vel har­ju­ta­si­me tribüünia­lu­ses, seal ta möl­las kõige roh­kem kuu­li­me­he Hei­no Sil­la­ga, et see ka tal­vel põhia­lal har­ju­ta­da saaks,” tu­le­tab äs­ja lah­ku­nud Sil­da meel­de kol­mikhüppa­ja Jüri Lii­gand.

Ne­lik rää­gib mõnu­ga, kui­das Vaik­saar puu­ri­nud kuu­li­le au­gu sis­se ja pan­nud sel­le siis Sil­la tõukest tros­si­le lip­pa­ma. Pa­lu nae­rab, kui­das loo­maarst Vaik­saar sõitis ho­bu­vank­ril möö­da küla­me­hi.

„Saa­nud ta­suks elu­sa kut­si­ka. Pan­nud sel­le ars­ti­kot­ti soo­ja, koer ham­mus­tas meest lä­bi ko­ti, kus sa­ge­li ka oi­na­mu­ne „ho­no­ra­rik­s” lei­du­nud,” ju­tus­ta­vad ve­te­ra­nid.

Kum­ma­li­ne ku­jut­le­da. Ise tree­ne­ri­tar­ku­si tu­le­tav ju­ba poo­le­sa­ja al­la tree­ner ajab nä­pu­ga jär­ge Ida-Sak­sa Leich­tath­le­ti­kust. Igaühe jaoks on tal va­ruks hea sõna või jul­gus­tav pilk.

Mart Lii­gand ütleb, et ise tree­ne­ri­na töö­ta­des ei tul­nud tal har­ju­tus­va­rast il­mas­ki puu­du. „Võtsin Vaik­saa­relt mat­ti. Vaik­saar pa­ni kord An­do Rek­ko­ri põlvi­li kuu­li tõuka­ma. Kel­le­gi pu­hul, kel­lel mõtted tren­nis ha­je­vil, ka­su­tas ho­bu­se sil­mak­lap­pe. Ta pa­ran­das ise nae­li­kuid, ehi­tas jõu-ma­si­naid ja os­kas kõiki töid, mil­le­ga tree­ne­ria­me­til küll ot­sest seost pol­nud,” sel­gi­tab Mart Lii­gand.

Kadeduseuss

Kümnevõist­le­jad Jüri Ots­maa ja Pee­ter Põld, tõkke­jooks­ja Aap Mum­me, tei­vashüppa­ja Hel­mut Raa­mat, kol­mikhüppa­ja Jürgen Lamp – kõik Vaik­saa­re õpi­la­sed. „Need ni­med on tipp. Te­malt tu­li ka hulk tu­ge­vaid kesk­mik­ke,” arut­leb Vall­mann.

Maad­lus­kuul­sus Jo­han­nes Kot­kas õppis Vaik­saa­relt va­sa­ra­hei­det. Ja võitis sel ala me­da­leid. Kõrgushüppe olümpia­kuld Jüri Tar­mak oli en­ne Le­ning­ra­di mi­ne­kut Vaik­saa­re poiss.

Vaik­saar pol­nud in­gel, näi­teks ei raat­si­nud oma õpi­la­si kel­le­le­gi loo­vu­ta­da. „Punt läks lii­ga suu­reks, tek­kis sei­sak, as­ja üle ka­dus kont­roll,” vii­tab Jüri Lii­gand tree­ne­ri­te oma­va­he­li­se­le ka­de­du­se­le.

„See oli Vaik­saa­re hal­vim joon, et ta kip­pus oma kol­lee­ge ta­ga rää­ki­ma ja ma­ha te­ge­ma. Ta pol­nud ka ku­na­gi nõus oma õpi­las­te üle­mi­ne­ku­ga teis­te tree­ne­ri­te juur­de. Meie suh­ted olid va­he­peal vä­ga hal­vad, kui Pee­ter Põld tu­li mi­nu juur­de har­ju­ta­ma,” osu­tab Pa­lu.

Kergejõustiklased haisesid hobuste järele

Üks kümnevõistluse eestvedajaid Fred Kudu on tunnistanud, et Dünamo kergejõustiklased olid talvel värskes õhus treenimise alal pioneerid. Kettamehed heitsid sageli Kadriorus paksu lumega kaetud pallimurule. Juhtus, et heitevahend kadus lumme. Suur õnnetus see polnud, küll kevadel sulas välja!

Viktor Vaiksaare innustamisel rajati staadioni juurde jalasõbralik saepururada. „Seda tuli muidugi soolaga üle puistata, et jäätumist vältida,” meenutab Charles Vallmann.

„Vaiksaarel oli sellepärast pargivahiga tihtilugu ütlemist, sest puudele-põõsastele polnud sool ju hea.”

Noorem lugeja võib hämmastuda, missugustes oludes kergejõustiklased 40-50 aastat tagasi harjutasid. Hallidest ei osatud unistadagi. Kui 1962. aastal valmis Kalevi spordihall, kus harjutasid tennisistid ja kergejõustiklased, tundus see ilmaimena.

„Tondi ratsamaneeži direktor oli Vaiksaare semu, mõlemad olid loomaarstid. Sobival lõunaajal, kui suksud kaeru sõid, oli maneeÏi saepurune pind kergejõustiklaste päralt, kes said seal hüppeharjutusi teha,” meenutab Uno Palu.

„Maneežis pesta ei saanud, sõitsime siis trammiga läbi linna Kadrioru vanasse tennisehalli pesema. Inimesed kirtsutasid nina, sest haisesime hobuste ja nende kuse järele,” lisab Palu.

Vaiksaare omaaegsed õpilased lisavad, et harjutamisindu niisugused seigad vähemaks ei võtnud.