Eestlasel on kombeks kaua mõelda ja kui siis midagi otsustatakse, tehakse see ära. Vähe sellest, et tehakse ära, see tehakse ära hästi!
1959. aastal lugesid kolm Eesti suusakuulsust Herbert Abel, Jüri-Hain Kaljusto ja Tõnu Luik lehest, et Rootsis peeti 700 osavõtjaga Vasa suusamaraton. Nad lõid käed – teeme Tartus ka sellise ürituse. Ja juba 1960. aasta 16. jaanuaril asus Tartust Käärikule teele üle 200 suusataja.
See oli suure, üle maailma kuulsust koguva Otepää–Elva suusamaratoni algus.
Minu “suuskamine” sai alguse 1944. aasta sügisel Järva maakonnas Kolu külas. Panin isetehtud meetripikkused 5 x 5 cm suurused puuprussikesed nahkrihma ribadega viltide alla ja Kolu jõe kuue-seitsme meetri kõrgused kaldad said lume sulamise ajaks kaksikvendadel Pekkidel risti ja põiki läbi sõidetud. “Suuskamise” pisik elab minus tänaseni. Meie pere järelkasvule Tiidule ja Tõnule on “suuskamine” üks lemmikspordialadest.
1981. aastal osalesin esmakordselt suusamaratonil Matu väljalt Elvasse ja sõna tõsises mõttes armusin sellesse üritusse. Olin selleks ajaks kuus korda läbinud suusamatka üle Puhatu soo. Julge risk õigustas end. Loodan 18. veebruaril startida maratonile 20. korda.
Suusamaraton on minu eneseteostus. Sellest osavõtt kütab rohkesti emotsioone. Võrratu loodus, suhteliselt head rajad, korralik teenindus, vanad ja uued tutvused, enesepiitsutus nii distantsil kui ka aastaringsel valmistumisel. Ja fini‰eerides tunned ülimat rahulolu – ma tegin maratoni taas läbi!
Olen Eestis läbinud üle 50 suusamaratoni. Meile on avatud maailma tuntumate suusamaratonide stardikoridorid, aga mulle jääb sõit Otepäält Elvasse lemmikuks ka siis, kui ma sellest enam osa võtta ei suuda. Raja ääres ergutav publik on võrratu. Kui oled nõrk, sind julgustatakse. Kui oled lustlik, sinu rõõmu võimendatakse. Au ja kiitus maratoni korraldajatele ning kaasaaitajatele!
Aadu Pekk,
71-aastane suusahunt
