Väravavahi suur prohmakas läks inglastele kalliks maksma
Inglismaa koondis, kelle kohta Briti lehed enne MM-finaalturniiri algust üksmeelselt kiidulaulu laulsid ja ettevaatlikult lausa finaalipääsu ennustasid, ei näidanud laupäeva õhtul Aafrika plaatinakuninga poolt ehitatud Royal Bafokengi staadionil USA vastu 1:1 viiki mängides millegagi, et nad oleksid üks maailma parimatest meeskondadest. Kuid mõneti on Inglismaa koondisel vedanud – nende üldiselt kaunis keskpärasele esitusele ei pööra praegu keegi tähelepanu. Kõigi fännide, ajakirjanike ja vutikommentaatorite pilk on praegu suunatud vaid ühele mehele – selleks on inglaste 30-aastane puurivaht Robert Green.
Kuidas Robert Green mängujärgsel ööl sõba silmale sai ja milliseid unenägusid nägi, võib igaüks ilmselt ise ette kujutada. Ameerika poolkaitsja Clint Dempsey poolt teele saadetud pall maandus hetkeks Greeni pihkude vahel, lipsas tema peost siis välja ja hüppas kergelt väravasse. „Pall puudutas üht minu pöialt. Kui seda juhtuks veel tuhat korda, siis 999-l juhul ma saaksin selle palli kätte,” nentis murtud väravavaht ise pärast mängu.
Ei tea siiski, kas Greenil üldse enam sellist võimalust tekib, sest kuigi inglaste peatreener Fabio Capello oma puurivahti pärast mängu pressikonverentsil ei süüdistanud, ei tahtnud ta ka lubada, et Green seisab algkoosseisus ka inglaste järgmises mängus Alžeeriaga. Oli see ju üldse väike üllatus, et ta kogenud David Jamesi asemel väravasuule pääses, ning ajakirjanikud arutlesid juba enne mängu tõsiselt, kas poleks Capellol tasunud sellisel juhul juba platsile saata noorukest Joe Harti, kes tegi hea esituse Inglismaa sõprusmängus Jaapaniga.
Igapäevast leiba West Hamis teeniv Green tegi jalgpallistatistikaga tegeleva Opta andmeil möödunud hooajal klubi särgis rohkem väravani viinud vigu kui ükski teine Premiershipi jalgpallur. Lisaks on ta ainus inglise koondise puurivaht, kes eales platsil punase kaardi teeninud – valikmängus Ukraina vastu.
Fabio Capello lausus mängu järel mõtlikult: „Mõnikord lööb ründaja mööda, mõnikord eksib väravavaht – see on jalgpall. Teisel poolajal mängis ta ju väga hästi. Aga viga jääb veaks.”
Meeskonnakaaslased ja isegi vastased tõttasid Greeni kohe kaitsma ja lohutama. „Muidugi ma tunnen talle kaasa,” nentis ameeriklaste väravas kena esituse teinud Tim Howard ning üritas kolleegi puhtaks pesta, viidates palju kriitikat teeninud Jabulani pallile. „Me oleme nädal otsa rääkinud, et see pall teeb rumalaid asju.”
Kuigi pall ei lennanud Greeni poole kõrgelt ega paistnud õhus ka trajektoori muutvat, on ka tiimikaaslased hakanud prohmakas just palli süüd nägema. „Me ei saa väravavahti kritiseerida – see pall on krutskeid täis. Meie toetame Robi. Ta tuleb sellest välja, õpib vigadest ning muutub aina paremaks,” ütles inglaste kapten Steven Gerrard, kes meeskonna mängu algul väravaga juhtima viis.
Kõigi aegade viga
Olgu meeskonnakaaslastega, kuidas on – fännid ja ajakirjanikud ei ole nii andestavad. Peaaegu kõigi Briti pühapäevalehtede esikülgi ehtis eile Greeni kurb kuju – küll käed laiali, küll murtult murul lamamas.
„Tõepoolest roheline – nii nime kui ka tegutsemise poolest,” ironiseeris Briti kvaliteetpäevaleht Times. „Üks kõigi aegade suuremaid väravaprohmakaid,” nentis Sunday Mirror. „Miks teda üleüldse väravasse lubati?” küsisid mitmed ajakirjanikud üksteise võidu.
Mida aga arvab kogu sellest nõiajahist antikangelane ise? Kas pärast niisugust viga on temas üldse veel enesekindlust, et tähtsates mängudes puurisuule astuda – või on ta, vastupidi, täis tahet tõestada, et pole nii suur läbikukkuja, nagu ajakirjanikud üritavad nüüd üksteise võidu näidata?
„Olen kindel, et rohkem kui 50 miljonit inimest on minus praegu väga pettunud, kuid ma kavatsen sellest välja tulla, kõvasti tööd teha ja näidata, et see ei mõjuta minu esitusi,” lubas Green esimese hooga mängu järel. „Otsustasin seda juba mängu vaheajal, kui riietusruumi kõndisin ja poiste ees vabandasin – liigun edasi.”
Green loodab, et Capello ei istuta teda seepärast veel pingile. „Ma tahaksin edasi mängida, oma maad auga esindada. Tegin seda ju viigivärava järel 50 minutit ega lasknud sellel uuesti juhtuda ega oma esitust mõjutada. Pühapäeval hakkan treenima nii, nagu valmistuksin järgmises mängus uuesti platsile minema.”
Ega Greenil muud üle jäägi. Võib aga üksnes ette kujutada, mida teeksid temaga uue prohmaka korral vutihullud inglased, kes rahva iidoli David Beckhami 1998. aasta MM-il teenitud rumala punase kaardi pärast lausa ribadeks tahtsid kiskuda. Õnneks on 2008. aastal heategevuse korras Kilimanjaro otsa roninud Greenil häda korral olemas vähemalt pelgupaik, kust teda niisama lihtsalt kätte ei saada.
Kommentaarid
Mihkel Aksalu,
Sheffield Unitedi ja Eesti
koondise väravavaht
Iga väravavahi mälestustes on suuri apse
See Robert Greeni eksimus on ühtpidi tragikoomiline õnnetus. Kõikidel juhtub selliseid asju, aga inglaste puhul saab see eriti suure tähelepanu osaliseks. Inglise väravavahid olid juba enne turniiri väga suure surve all, neist kirjutati sealses meedias kohutavalt palju. Kas selles juhtumis endas nüüd midagi nii väga erakordset on... ütleks nii, et ükskõik, milline väravavaht võib ette võtta oma kõige mustemad mälestused ja leida sealt sarnaseid prohmakaid.
Mul endal on neid ka olnud, kuid ega ma väga hea meelega neid ei meenutaks. Selle apsu puhul on erakordne lihtsalt see, millal ja kuidas see juhtus – ning muidugi tõsiasi, et see juhtus just inglastega. Ka tänases (eilses – toim) teises mängus (Alžeeria – Sloveenia – toim) tegi väravavaht prohmaka, kuid kui palju sellest homme räägitakse? Ilmselt ei räägi sellest üldse keegi. Aga inglastel on võidukohustus kukil, nad on suure surve all.
Sellise prohmakaga mahasaamine kärbib mingil määral kindlasti väravavahi enesekindlust. Teine asi on ka see, et Inglismaa pingil istuvad David James ja Joe Hart, kes ootavad väga oma šanssi. Arvatavasti Capello enam Greeni mängu ei pane – see oleks väga julge otsus. Miks ta peaks sellega riskima, kui Hart ja James, kes on liigas näidanud head esitust, väärivad samamoodi oma võimalust.
Mart Poom,
endine tippväravavaht, Eesti
koondise väravavahtide treener
Sellistes eksimustes mängivad oma rolli ka närvid
Sellist prohmakat on raske kuidagi kommenteerida, aga ma usun, et selle sünnis mängisid oma osa ka närvid. Greenile on see esimene suur turniir ning kohe avamängus pääses ta platsile. Enne seda väravat polnud tal mängus ka eriti palju tööd, ta ei saanud veel võib-olla õigesti sisse elada. Vahel mõtled, et lihtne pall, ei keskendu korralikult, närvid veavad ka alt.
Jabulani palli ei saa selle löögi puhul süüdistada. Seda on ehk keeruline püüda, kui see õhust tuleb ja vindi sisse saab, kuid see oli madal pall. Selle oleks pidanud rinnaga võtma, aga tema üritas sõrmedega palli peatada. Nii saab teha, kui pall libiseb mööda maad.
See, kui rängalt mõjub see enesekindlusele, sõltub igast väravavahist eraldi. Ma ei tea, kui tugev Green on psüühiliselt, ma ei tunne teda isiklikult. Kuid talle peab au andma, et ta tegi pärast seda korraliku mängu, tõrjus teisel poolajal ka Jozy Altidore’i terava rünnaku. Sellises olukorras on raske mängu jätkata, kuid tema suutis üle olla ja edasi mängida.
Loodan, et ta saab ikka võimaluse ka järgmises mängus platsile tulla, sest ega üks prohmakas ei tee temast veel halba väravavahti. Capellol on nüüd peamurdmist, kas vahetada ta Harti või Jamesi vastu välja või mitte – aga
eks ta seepärast ongi maailma üks paremini tasustatud treenereid, et ta oskab selliseid otsuseid
teha.
C-alagrupp
Inglismaa – USA 1:1 (1:1)
Rustenburg, Royal Bafokengi staadion
Väravad: 4. Steven Gerrard – 40. Clint Dempsey
Inglismaa: Robert Green, Glen Johnson, Ashley Cole, Steven Gerrard, John Terry, Aaron Lennon, Frank Lampard, Wayne Rooney, James Milner (31. Shaun Wright-Phillips), Ledley King (46. Jamie Carragher), Emile Heskey (79. Peter Crouch).
USA: Tim Howard, Carlos Bocanegra, Michael Bradley, Oguchi Onyewu, Steve Cherundolo, Clint Dempsey, Landon Donovan, Ricardo Clark, Jay DeMerit, Jozy Altidore (86. Stuart Holden), Robbie Findley (77. Edson Buddle).
Hoiatused: 26. Milner, 60. Carragher, 61. Gerrard – 39. Cherundolo, 47. DeMerit, 74. Findley
Väljakukohtunik: Carlos Simon (Brasiilia)
Pealtvaatajad: 38 646
Alžeeria – Sloveenia 0:1 (0:0)
Polokwane, Polokwane staadion
Värav: 79. Robert Koren
Alžeeria: Faouzi Chaouchi, Madjid Bougherra, Nadir Belhadj, Anther Yahia, Rafik Halliche, Medhi Lacen, Rafik Djebbour (58. Abdelkader Ghezzal), Karim Matmour (81. Rafik Saifi), Karim Ziani, Hassan Yebda, Foued Kadir (82. Adlane Guedioura).
Sloveenia:Samir Handanovic, Miso Brecko, Marko Suler, Bostjan Cesar, Robert Koren, Valter Birsa (84. Nejc Pecnik), Milivoje Novakovic, Bojan Jokic, Zlatko Dedic (53. Zlatan Ljubijankic), Andraz Kirm, Aleksandar Radosavljevic (87. Andrej Komac).
Hoiatused: 35. Radosavljevic, 90.+3. Komac – 59., 73. Ghezzal, 90.+5. Yebda.
Eemaldamine: 73. Ghezzal. Väljakukohtunik: Carlos Batres (Guatemala). Pealtvaatajad: 30 325
Tabel:
Sloveenia 1 1 0 0 1:0 3
Inglismaa 1 0 1 0 1:1 1
USA 1 0 1 0 1:1 1
Alžeeria 1 0 0 1 0:1 0
