Vastuseks Margus Luige artiklile


Jalgpallitreener Roman Ubakivi

Lugedes Margus Luige kirjatööd "Kõik 27-aastased ei ole ühevanused" (vaata 10. oktoobri Spordilehte) oli mu esmane reaktsioon treenerite klannile tavapärane muie ja õlakehitus. Tugitoolis lesides jõudsin siiski arusaamisele, et meie jalgpalli kiire arengu teeks efektiivsemaks meediameeste kaasamine sisuliste probleemide lahendamisse. Selleks tuleb ka treeneritel oma elevandiluutornist alla tulla ja hakata higistama harjumatu kirjatöö kallal.

Cruyffi tarkus ei vanane

Treeneri silma läbi nähtuna on jalgpallitreening hiiglasliku määramatusega ülikeeruline protsess, kus harilikult on võimatu näidata seost põhjuse ja tagajärje vahel. Siit tuleneb ka arusaam, et praktiliselt pole olemaski sellist terminit nagu "kõige uuem ja õigem treeningumetoodika" (analoogiliselt viimasele NLKP programmile), mille järgi aga maestro Margus Luik paneb treenereid paika.

Kes valdab suurepäraselt uusimat treeningumetoodikat? Muidugi Carlos Parreira -- maailmameistrite treener. See ei kaitsnud teda aga hiljuti ebaõnnestumise eest Hispaania klubis.

Kui spordistatistikalt siirdutakse jalgpalli sisuliste probleemide arutamisele, siis tuleks loobuda mehhaanilise loogikaga mõtteviisist. Jalgpallis on toimunu tõlgendamisel rumal kuulutada ainuõigena välja ühte seosel põhjus-tagajärg aretatud mõttekonstruktsiooni, veel vähem ennustada tulevikku. Iga mees võib välja pakkuda mitukümmend mõttekonstruktsiooni (toimunu seletust, treeningumetoodikat), mis loogiliselt on kõik samaväärsed.

Vahe on vaid selles, et suhteliselt vähesed viivad praktikas meeskonna tiitlivõiduni. Seepärast on Johann Cruyff hinnas ka näiteks pärast seda, kui on kümme aastat koolis õpetajaametit pidanud. Tema huulilt lipsanud paar katkendlikku lauset saavad spetside harda tähelepanu ja uurimise osaliseks. Seevastu hiilgavaid mõttearendusi, mille autoril pole praktilisi kordaminekuid, ei viitsi keegi kuulata.

Samas ei saa Cruyff kindel olla, et ta ka aasta pärast Barcelonas töötab. Asjast aru saamiseks soovitan analüüsida Franz Beckenbaueri treenerikarjääri.

Flora-periood oli õnnestumiste aeg

Flora-periood oli mulle kena õnnestumiste aeg, kus kõik reaalsed eesmärgid õnnestus saavutada. Samas see töö kurnas, sest pidin pidevalt meeskonna taset kõrgemale vedama. Olin valmis juba suvel lahkuma ning rõõmustasin, kui sügisel mulle vahetus leiti. Arvan, et paar aastat on mul õige klubitreeneri tööst puhata.

Mis puutub Eurosarja kahte mängu Lilleströmiga, siis arvan, et Florale oli hea tulemus saavutada esimese Eesti klubina võit tuntud välismaise klubi üle. Rohkemaks polnud meeskonnal minu arvates shansse kahel põhjusel: esiteks oli meeskond kolme juhtmängija lahkumise tõttu tunduvalt nõrgenenud ja teiseks ei saa Eurosarja võitma minna ilma kuude kaupa rahvusvahelisi mänge pidamata. Palusin tagajärjetult vähemalt kahte mängu kas või Soome klubidega.

Eesti sarjades lähtusin pärast Flora kuldset duublit -- meistritiitel ja karikavõit -- otsustes järgnevatest arvamustest:

-- kuna mängukalendri tõttu olin sunnitud viima mehed tippvormi juba märtsikuus, siis oli küsitav, kas suudame sügisel vastasest füüsilist üle olla;

-- meeskonna koosseis on nõrgem kui suvel;

-- konkurentide tase on tõusnud, sest peaaegu kõik olid tublit tööd teinud.

ülaltoodu põhjal arvasin, et õige võidustrateegia 1996. aasta meistritiitli ja karika võitmiseks on järgnev:

-- tagada meeskonnale füüsilises ettevalmistuses konkurentidega võrdne tase (et keegi meid n.-ö. üle ei jookseks);

-- füüsilise üleolekuta on punktide kaotus vältimatu, sest mängumeisterlikkust napib; viikidesse ja kaotustesse tuleb suhtuda rahulikult, mitte hakata tundmatuid mängijaid sisse vedama (seda eriti kaiseliini);

-- jätkata rahulikult suuremahulist treeningtööd mängijate meisterlikkuse tõstmisel;

-- karikasarjas jõuda poolfinaali ja meistrisarjas põhikonkurendist mitte maha jääda üle viie punkti;

-- kevadeks ajada meeskond tippvormi ja teha taas kuldne duubel.

Pole mõtet spekuleerima hakata, kas need mõtted olid õiged või valed, sest vastuse oleks võinud anda vaid nende elluviimine.

Loe veel

22. septembril asus tööle uus peatreener Otar Korgalidze. Loodetud tõusu asemel toimus hoopis katastroof -- kolm kaotust järjest ja Korgalidze astus peatreeneri kohalt tagasi. Kas võime siit teha järelduse, et peatreener oli halb, et gruusiapärane treeningumetoodika on ajast ja arust ning kõlbmatu? Kindlasti mitte. Sellise metoodikaga on ju saavutatud tunduvalt paremaid tulemusi kui Eesti jalgpallil ette näidata on. Lihtsalt antud ajahetkel ja antud meestele see ei sobinud.

Rahvuskoondise teema on laiem

Rahvuskoondise teema on nii lai, et vajaks eraldi artiklit. Märgin vaid, et treeneri jaoks on Paul Kirsipuu oma 27 aastaga vana, sest ta pole suutnud end mängida isegi Eesti kõrgliigasse ja pole koondise koosseisu kuulunud. Tema ettevalmistamine mängudeks Eesti kõrgliiga tasemel võtaks aega, töö Kirsipuu viimiseks koondise tasemele oleks veelgi aeganõudvam -- lisaks pole ju garantiid, et see üldse õnnestubki. Aga selle aja peale oleks Kirsipuu igal juhul juba kolmekümnendates!

See-eest mängib Urmas Liivamaa kõrgliigaklubi põhikoosseisus tublilt ja on juba koondisse kuulunud. Pealegi vajas koondis just Liivamaa tüüpi, aga mitte Kirsipuu stiiliga mängijat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare