Vene fännid: me pole Venemaa poolt, oleme hea jalgpalli poolt
Vene fänne on oluliselt vähem ja nad on oluliselt häälekamad. Lisaks valge-sini-punastele lippudele on neil ka sirbi ja vasaraga lippe kaasas ning punaseid särke kirjaga CCCP.
“Mina tulin Moskvast,” sõnab Moskva ülikooli politoloogiatudeng Maksim Litvinov.”Tulin mängu pärast. Mul on Eestis palju sõpru ja ma puhkan suvel siin, muidu olen põline moskvalane. Tahaks hea meelega Mart Poomi näha.”
Veel lisab Maksim, et tal on piinlik õllepudeliga tänaval olla, Moskvas ta küll ei julgeks. Tema üliõpilastest vene sõbrad, kes elavad Eestis, ütlevad, et Poom ei mängi. Üks neist õpib Stuttgardi ülikoolis, teine Audenteses, kolmas TTÜ-s.
“Jalgpall ei ole poliitika, me ei ole Venemaa poolt, oleme hea jalgpalli poolt,” sõnavad vene fännid. Gena loodab, et kui Lilleküla staadionil mängitakse Vene hümni, mis kunagi oli Nõukogude Liidu hümn, tõusevad ka eestlased püsti, et vastasriigi võistkonda austada.”
irinovskit pole kusagil. Vene fännid viskavad nalja ventilaatorite üle, mida irinovski oli lubanud Narva paigutada, et need Venemaalt Eestisse vabadusetuuli hakkaksid tooma. “Muide, keegi pole irinovskit Tallinnas näinud,” lausuvad nad. “Sport ühendab inimesi, see ongi tõeline intergratsioon. Algul võidab Eesti Venemaa ja siis integreerib selle,” viskavad mehed nalja.
“Tervitame meie mehi Riiast,” üürgavad fännid, kui järjekordsed punaste sallidega mehed tulevad. “Nüüd saabub Peterburi,” hüütakse taas. Koduvenelased Anton Petrov ja Juri Kutšinin on veendunud, et Venemaa võidab. “Miks kaklus?” küsivad nad üllatunult. “See on ju sport, mitte sõda. Peame oma mehele ka kaasa elama – Valeri Karpin on ju Narvas sündinud.” Samas näitavad vene fännid, kuidas nad edukalt riigikeeles “võitle, Eesti, võitle” suudavad karjuda. Viisakad koduvenelased avaldavad lootust, et matš lõpeb viigiga.
Teisel pool muruplatsi siniseid fänne muudkui koguneb. Politseinikke on ka mitu autotäit. Õllepudeliga vehklejad kutsutakse mitu korda korrale ning pudelid poevad käpikute ja sallide sisse peitu. Kui keegi puude otsa serpentiine viskab, kästakse need kohe ära koristada. Tehakse näomaalinguid, puhutakse pasunaid ja taotakse trummi.
Lauldi ”tuljakut”. On nii vaiksemaid fänne kui Rooma tervituseks kätt loopivaid skine. Igal juhul meenutavad fännid oma sinimustvalgete lippude ja möllavate hormoonidega laulvat revolutsiooni. Lauldakse kõike, alates “Tuljakust” ja lõpetades “Viimse reliikvia” lauludega.
Üks väiksemaid fänne on 6-aastane Karl-Oskar Toovere, kes ise mängib jalgpalli FC Kotkas. Tõelise jalgpallistatistikuna suudab ta viimaseid Meistrite Liiga väravaid ja nende lööjaid mängude kaupa ette lugeda. Mängule läheb ta koos oma onu Marko Tooverega.
“Kui ma suureks saan, siis hakkan mängima ManU-s, kui ma sinna ei saa, siis Maardu Levadias, kui sinna ei saa, siis FC Floras, kui sinna ei saa, siis FC Olympicuses, “ ütleb väike fänn. “Nojah, minu klubi,” lisab onu tähtsalt.
Juba poole viiest hakkab rongkäik liikuma. Meeleolu on uljas, ent rahumeelne.
