Venemaa kukkus enne kodust Sotši olümpiat mudaliigasse

Vancouveri mängud olid Venemaale kõigi aegade viletsaim olümpia. Venelased on šokis, sest järgmised talimängud tulevad nel­ja aasta pärast ju koduses Sotšis.

Seni oli Venemaa või NSV Liit jäänud medaliarvestuses kõige kehvemal aastal viiendaks, nüüd lepiti 11. kohaga. Kunagi varem pole Venemaa võitnud nii vähe kuldmedaleid nagu nüüd – ainult kolm. Sama palju kui Eesti 2006. aastal Torinos. Medaleid – 15 – võideti siiski rohkem, kui senistel kõige halvematel mängudel Salt Lake Citys 2002. aastal, kui saadi 13 medalit, aga kuldasid oli toona viis.

Et tegemist pole juhusega, näitasid ka viimased suveolümpiamängud Pekingis 2008. aastal, kus Venemaa võitis samuti alates NSV Liidu lagunemisest rekordvähe kuldmedaleid – 23. Et šoki suurus Venemaa spordi jaoks arusaadavam oleks, tuleks mainida, et Venemaa olümpiakomitee plaanis võita Vancouveris 27–31 medalit, millest 9–11 pidid olema kuldsed. Venelased jäid kullata aladel, mis neid on traditsiooniliselt medalitabelis ülespoole aidanud – iluuisutamises ja naiste suusatamises. Lootusi täitsid kogu suurest koondisest vaid meessprinterid, kes võitsid viiendiku kogu koondise medalisaagist.

Mitte midagi ei aidanud ka see, et enne Vancouverit lubas Vene olümpiakomitee maksta kulla eest koguni 100 000 eurot. Võrdluseks – Saksamaa lubas olümpiavõitjale 10 000 eurot, edukaim medaliriik Kanada 14 200 eurot.

Laienemine tuleb kahjuks

Mis on Venemaal juhtunud, kui on näha, et ebaõnnestumine pole ühekordne? Põhjused on minu arvates nii sportlikud kui ka laiemalt poliitilised ja ühiskondlikud.

Sportlik põhjus on näiteks see, et praegu on Venemaal parimas eas põlvkond, kes alustas sporditegemist 1990-ndatel. Tollal oli Venemaal väga segane aeg ning sport oli üks viimaseid asju, millele Venemaal riiklikult mõel­di, ning üks viimaseid asju, millele ka noored ise mõtlesid. Noo­ri läks lihtsalt vähem trenni, paljud treenerid valisid muu elukutse. Kas Sotši olümpiaks jõuab uus põlvkond peale kasvada?

Riikide medaliarvestuses kõi­ge teravamas tipus olemiseks on vaja korjata medaleid võimalikult paljudelt aladelt. Enam ei jõua edukaimate riikide hulka tänu sellele, et võidad medaleid ainult suusatamises või kiiruisutamises.

Lõppenud taliolümpial oli kavas 15 ala, millest viiel pole Venemaa maailmas mingi tegija. Medali võitis Venemaa vähem kui pooltelt aladelt. Olümpiaprogrammi pidev laiendamine on Venemaale ainult kahjuks tulnud. Nii kitsa spetsialiseerumisega ei jõua nad ka kodusel olümpial kolme edukama riigi hulka.

Spordi juhtimisel ja rahajagamisel on Venemaal üles ehitatud samasugune vertikaalne juhtimissüsteem nagu ka poliitikas. Venemaa olümpiakomitee presidendi ja spordiministri määramisel on olnud oluline eelkõige nende lähedus Venemaa rahvuslikule liidrile Vladimir Putinile, mitte spordi väga hea tundmine.

Leonid Tjagatšev oli algul te­gelikult Putini isiklik mäesuusatreener, nüüd on ta Venemaa olümpiakomitee president. Vitali Mutko juhtis Venemaal gaasimonopolisti ja Putini lemmiklapse Gazpromi jalgpalliinvesteeringuid, nüüd on ta Venemaa spordiminister, kuigi ilmselt viimaseid päevi, sest president Dmitri Medvedevi arvates peaksid olümpiatiimi juhid kui üks mees tagasi astuma.

Raha liikumine Venemaa spordis on väga läbipaistmatu ning karta on, et seda kulutatakse sama ebaefektiivselt nagu muudki riigi raha. Spordiametnikud elavad Venemaal kindlasti oluliselt paremini kui sportlased ja treenerid.

Mis saab ikkagi Sotšist?

2008. aastal oli laste- ja noor­te- spordikoolides treeneri keskmine palk 4500–5000 rubla (1700–1900 krooni) ehk kolm korda madalam Venemaa keskmisest palgast. 1350 spordikoolist oli oma jalgpalliväljak vaid kaheksal protsendil. Ja seda jalgpallihullul Venemaal.   

Vancouverisse ehitas Venemaa olümpiakomitee 10 000- ruutmeetrise (!) pindalaga Vene maja , et tähistada võite ja promoda Sotši mäge. Olümpiakomitee on keeldunud avaldamast Vene maja  maksumust, kuid on teada, et see on üldse kõige pompoossem Venemaa kohalolek mis tahes olümpiatel. Samal ajal kurtis Torino olümpialt hõbeda võitnud ja ka Vancouveris medalisoosikute hulka kuulunud kelgutaja Albert Demtšenko, et ta pole saanud mingit toetust oma kelgu parandamiseks, milleks ta pidi laenama raha sõpradelt. Demtšenko jäi seekord medalita. Vene treenerid rääkisid, et nad elasid Vancouveris kolmekesi toas, samal ajal kui spordiametnikud laiasid kallimates hotellides.

Kuna loomuliku arengu pu­hul nelja aastaga olulisi muudatusi ei tee, on loogiline, et olümpiaettevalmistus Sotšiks tuleb korraldada tea­da-tuntud viisil – käsu korras. Seni veel spordiministri toolil istuv Mutko juba igatses Vedomostis, et „Nõukogude spordijuhtimise süsteem oli ikka hoopis teine, palju karmim”  ning et spordiministeeriumile tuleks anda märksa suuremad volitused, siis nad alles hakkaksid nõudma. Tõlkes – sporti tuleb veelgi rohkem juhtida ülevalt poolt.

Teiseks on selge, et Putin ei hoia raha kokku, et saavutada koduses Sotšis tulemust. Kui ei jätku selleks riigil raha, saavad vastava käsu oligarhid. Igale oligarhile antakse üks ala, mida kästakse toetada järgmised neli aastat. Laskesuusatamist juhib juba spordihull oligarh Prohhorov, tema küll vabatahtlikult ning tema föderatsioon oligi Vancouveris Venemaa edukaim kahe kullaga.