Viljandi folgi tegi põnevaks multikultuursus

 (6)

Peale kontserdipaikade live’ide võis Viljandis näha ka spontaanseid tänavakontserte, mis lisasid üldisele folgimelule veelgi rõõmsamaid värve.
Peale kontserdipaikade live’ide võis Viljandis näha ka spontaanseid tänavakontserte, mis lisasid üldisele folgimelule veelgi rõõmsamaid värve.Foto: Denis Kornilov

Selle aasta Viljandi folgi tegi põnevaks multikultuursus ja tugev artistide kontsentratsioon

Laupäevane Viljandi võttis mind ja udmurdist fotograafi vastu tõelise keskpäevase leitsakuga. Kogu ülejäänud päeva programm oli paljulubav: kümnepealine orkester Koreast, Mauritaania naislaulja kõrbebluus, võluvate Armeenia naiste laulu- ja tantsuansambel, Horvaatia arhailine rahvamuusika ja peale nende silmapaistvaim osa Eesti folgi kaardiväest.

Esmamulje Viljandi tänavapildist oli kirev ja juba peatänava ääres jätkus uudistamist küllaga. Arvukad avatud sise- ja välikohvikud; kunstikonteiner, mis võimaldas möödajalutajatel installatsioonis ise osaleda; ilusad inimesed ja isikupäraselt stiilsed naised; massiivsed plakatiseinad, mis olid peale folgiinfo täis ka Viljandis toimuvate paralleelürituste reklaame. Neli päeva kestev festivalimelu on pisikeses Eestis nagu omas rütmis kulgev hiigelmehhanism, mis, nagu kohe selgus, toimib kui kellavärk.

Horvaadi Lidija Dokuzovici Trio kontsert jäi meelde hingestatu ja kurvana. Foto: Denis Kornilov

Rahvasummas ringi uudistades võis hetkeks end unustada ja seetõttu jõudsime korealaste bändi Jebi Pärimusmuusika Aita kuulama ettenähtust hiljem. Kuna see kontsert ja paljud järgnevad filmiti üles ja striimiti internetti, lasti hilinejaid saali ainult aplauside ajal. Seejuures olid noored piletikontrolörid nii pühendunud ja välja treenitud, et nende vastu ei aidanud ükski ussi- ega püssirohi. Polnud mõtet meelitada ega pressikaardiga ähvardada – kord oli folgil nagu sõjaväes ja internetiülekandega kaasnevad regulatsioonid nii murdmatud, et mõne bändi ajal pidi rahvas loobuma isegi välja plaksutatud lisaloost. Ilmselt tasub noorel kultuurikorraldajal suurürituse kogemuse saamiseks praktikale minna just Viljandi folgile! Viieteistkümne aasta tagusest melust, kus alkohol voolas ojadena ja suur osa festivalikülalisi tasuta vabalava juurest kaugemale ei jõudnud, on saanud aiaga piiratud alaga euroopalik festival, millega käivad kaasas tsiviliseeritud publik ja lihvitud turundusstrateegiad. Viljandi kultuuriakadeemiast välja kasvanud bändid on nüüdseks elukutselised, kes osalevad veduritena Eesti folgi eduloos, mis, nagu mina aru olen saanud, tõotab lähiajal Euroopa ja maailma väravad senisest rohkem lahti teha.

Korea pöörasus versus Horvaatia ballaadid

Korealaste kontserdi lõpuosa oli intensiivne ja ekspressiivne, orkestri krooniks eepiline koreakeelne laul. Festivali koduleht väidab, et bänd kritiseerib ja peegeldab tänapäeva rikutud elektroonilist muusikat. Ometi häiris mind kontserdi puhul just kõige rohkem liigdigitaalne saund ja erinevalt rütmiinstrumentidest ei tulnud mõned rahvapillid isegi soolode ajal esile. Bändi pilliarsenalist ei puudunud ka näiteks Yamaha süntesaator. Seega on elektroonilise muusika rikutus siinkohal juba eos kahtlane väide. Lõpu rütmimürgel pani suurema osa publikust püsti tõusma ja aplodeerima, mulle aga tundus varem vaadatud Jebi videote põhjal, et Viljandi kontserdil oli saundiga probleeme, mille tõttu võis kannatada bändi üldine dünaamika. Festivali kõrghetke ma siin ei kogenud!

Vastukaaluks ekstaatilisele folkdžässile, tegi kõrvale pai Kultra hoovis esinenud Lidija Dokuzovici Trio.

Vastukaaluks ekstaatilisele folkdžässile, tegi kõrvale pai Kultra hoovis esinenud Lidija Dokuzovici Trio. Laval oli kaks korralike habemetega parimas eas härrasmeest ja Lidija ise, kes esitavad kontsertidel nii originaallugusid, Istria kahehäälseid kui ka Dalmaatsia maapiirkondadest pärit ojkanje laule. Lugude vahel valgustas Lidija laulude sisu, mis lisas kontserdile kindlasti põnevust. Muusikaliselt ei olnud tegu millegi väga otsiva või eksperimentaalsega, kuid lugudes valitsev meeleolu meenutas kohati Portugali fadolauljate hääles peituvat melanhooliat. Laval olnud muusikud on nii Serbia kui ka Horvaatia piirkonna folkloori ja muusika süvahuvilised ja seda oli tunda esitusestki – hingestatuna, kirgliku ja kurvana jäi kontsert igal juhul meelde. Kõlama jäi sõnum, et muusika ei tunne riigipiire. Kontserdil võis kuulda lugusid Horvaatia ja Serbia eri piirkondadest, mille muusikatraditsioon varieerub märgatavalt.

Korea bänd mängis küll tuliselt ja mõjus visuaalselt efektsena, kuid loodetud festivali kõrghetke siit ei tulnud. Foto: Denis Kornilov

Islandilt Armeeniasse ja Aafrikasse

Selle aasta festivali tegi põnevaks just lai globaalne haare. Nii näiteks võis pärast Islandi laulja Ragnheiður Gröndali ja kitarrist Guðmundur Péturssoni mõtliku kontserdi kuulamist sukelduda Armeenia Nubar Folk Ensemble’i tantsu ja laulu või lasta ennast hüpnotiseerida Mauritaaniast pärit Noura Mint Seymali kõrbebluusil. Islandlaste kummastavad kitarrihelid ja efektiplokkidest välja võlutud ambient-maastikud panid küll korraks kõrva teritama, kuid üldist meeleolu dikteerivad klaveriballaadid kõlasid mulle liiga dramaatiliselt. Armeenlasi oleks tahtnud hoopis rahva seas jämmimas näha, mitte konservatiivses situatsioonis aida laval. Selline muusika on tantsust lahutamatu ja lausa nõuab publiku osalemist.

Armeenlasi oleks tahtnud hoopis rahva seas jämmimas näha, mitte konservatiivses situatsioonis aida laval.

Kui õhtupimeduses Kaevumäelt Viljandi kesklinna tagasi pääseda üritasime, olid küll vist mäe kõik küljed Trad.Attacki! kontserdile suundujatest ümber piiratud. Rahvast ründas Kirsimäele tuhandeid, mina aga väisasin Ukraina „kasakate” HulyaiHorodi pööraselt lõbusat kontserti. Nagu kardetud, oli see tõeline turbofolk, mis hoolimata hõredatest ridadest rahva korralikult käima tõmbas. Pärast ovatsioone näis, et lahkuda on lahe just peo kõrghetkel. Kallasin tassi kanget kohvi kurku ja veeresin läbi suvise Eestimaa koju tagasi.

Selle aasta folk oli hoolimata mõnedest pisipuudustest multikultuurselt põnev ning tabasin ennast mõttelt, et selline artistide kontsentratsioon ja võimalus neid kas või ühel üritusel aastas nautida, mulle tegelikult sobib. Milline suund ja millised esinejad järgmisel aastal võetakse – sedagi oleks huvitav jälgida.

Taas üks folgi popimaid kontserte: Trad.Attack! võttis seekord lavale kaasa tantsisklevad graatsilised külalised. Foto: Mikk Mihkel Vaabel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare