Vaid mõni üksik on läbi löönud. Enamik pudeneb madalamatele astmetele või tuleb nuttes koju. Kurdetakse kurje olusid, tapvat treeningut, halbu inimsuhteid, santi treenerit, kes ei anna mänguaega.

Seitse aastat maailma parimas klubis Moskva CSKA-s mänginud Viljar Loor kuulus põhikoosseisu. CSKA võis kaotada üksikuid mänge, kuid mitte ühtegi turniiri. Missugune oli Loori retsept?

„Vähe, et sa oled teistega võrdne. Ole parim, siis saad mänguaega, et küll pole!” õpetab Loor pooltõsiselt. Aga kui sulle siga mängitakse? „Mängi vastu,” kõlab Loori õpetus.

Viimast soovitust on raske mõista. Suurepärase koduse kasvatusega, pikk, sirge, kombekas ja hea õppur Loor oli juba Nõukogude ajal noorteklassis see mees, keda avalikel üritustel ette lükati. Lükatakse, muide, siiani.

Inimesed, kes Loori paremini teavad, kinnitavad, et mees pole sugugi kloostrikoolis käinud. Ta lihtsalt teadvat, kus midagi sobib.

Ridamisi meistreid

Loori pikka ja edukat karjääri oleks lootusetu lühikesse kirjatükki mahutada, liiati, kui see on mitmes mahukas trükises olemas. Üks raskesti seletatav tõik: Raimund Pundi käe alt tuli tollasest Tallinna spordiinternaatkoolist ridamisi noorte tiitlivõistluste medaliomanikke N Liidu koondises, kuid täiskasvanuna sai esimese suurusjärgu täheks Loor üksi.

„No seal oli ikka teisi poisse ka, kes silma paistsid. Seda on va­remgi küsitud, miks nad päri­selt särama ei hakanud. Võin üksnes oletada,” alustab Loor, kes arvab, et kõigil tippu jõuda tahtnutel jäi midagi puudu, mõnel ehk ainult õnnest.

„Esmane on muidugi iseloom, tippsporti ei sobi kaugeltki igaüks,” arutleb Loor, kes Tartu poisina pidi mõtlema, kas minna spordiinternaatkooli või mitte. „Nahaalne pead olema, ent sealsamas ka väga usin treenija. Pundil oli hea drill, ta pani meid ühte jalga käima, kuid liidu koondises tuli joonduda teiste nõudmiste järgi. Kui noorteklass selja taga, ei tehtud klubides muidugi seda tööd, mis Pundi juures. Kui end lõdvaks lased, kukub su tase kohe.”

Looril pole kombeks ennast upitada. Tema kõnepruuk on hillitsetud ja kaalutletud. Detsibellidele eelistab ta argumenteeritust.

„Kodus oli võrkpallivaim. Isa tegeles selle alaga, vend tegeleb siiani. Sai TSIK-i tuldud. Tagantjärele on muidugi selge, et Tartu jäädes poleks mu karjäär praegust nägu tulnud,” hindab Loor, kellel õnnestus suurema vaevata liidu noortekoondisse jõuda ja kodus Kalevisse tõusta.

Kalev polnud 1970. aastate al­guses küll enam nii tugevkui 1968. aastal N Liidu meistriks tulles, kuid koolituse meeskond ja Ivan Dratšov Loorile andsid.

Kalevi teemaga lõpetades. Karjäär läbi, pakuti Loorile meeskonna tüüri. „Ütlesin ära. Ma ei sobiks treenerikohale,” väidab ta.

Austab Platonovit

Seitse aastat CSKA-s algasid pettumusega. Loor tahtis õpingutega Tallinna polütehnilises instituudis järjel püsida, ei soovinud 1976. aastal Moskvasse minna ja N Liidu koondise peatreener Juri Tšesnokov jättis ta Montreali olümpiale sõitnud meeskonnast välja. Teist korda jäi Looril olümpial käimata 1984. aastal Los Angeleses, kui venelased kuulutasid mais välja boikoti.

„Mul pole põhjust Tšesnokovile näpuga näidata. Ta oli polkovnik, hoiakutes põhjalikult erinev Vjat­šeslav Platonovist, kes oli Leningradi Avtomobilisti treener. Mulle ja teistele armeelastele oleks ta võinud käru keerata, ent jäi alati inimlikuks. Väärt treener,” kiidab Loor.

Ja räägib lühikese loo. Keegi koondislastest helistas õhtul laagrisse Platonovile ja pihtis: „Treener, kas ma võin ööseks linna jääda? Leidsin sellise tüdruku, et...” Platonov lubaski. „Ma ei kujuta ette, et mõni teine treeneritest oleks lubanud,” hindab Loor.

Võrkpalliäss meenutab soojusega CSKA meeskonna sisekliimat. „Põhimehed klappisid omavahel suurepäraselt. Meil polnud mingeid naginaid. Käisime läbi ka perekonniti. See oli suur pluss, mis aitas taluda Moskvat ja lõputuid laagreid,” jutustab ta.

Loor polnud ohvitser, vaid oli armees kirjas teenistujana. „See oli tark samm. Armeest ära tulles oli nimelt sellest kasu, kui kõige viimase instantsi ülem kavatses mind kinni hoida. Ta saanuks seda teha, kui oleksin olnud kaadrisõjaväelane,” kommenteerib Loor, kelle aastad suures spordis lõppesidki pärast olümpiaboikotti.

Eesti koondises mängis ta veel paar aastat, 1986. aastal tõmbas joone alla. Mida andsid spordimehe aastad? Hulga medaleid, elu- ja spordikooli ning palju sõpru.

„2005. aastal, kui möödus veerand sajandit Moskva olümpiavõidust, olime viimati koos. Kümnekesi,” meenutab ta.

Millestki jäi Loor ilma. Esimene abielu läks lõhki, kui ta oli veel tippsportlane. Tal on vahetatud mõlemad puusaliigesed. Kannakõõlus vajas koguni kahte lõikust, Loor luukab kergelt pärast hiljutisi oppe. Mehe terve selg jäi samuti sporti.

Võrkpallist on Loor eemaldunud. Jälgib asja kõrvalt ja hindab nagu teisedki, et Eesti koondise jõudmine EM-finaalturniirile oli kõva saavutus. Ent tulevikku vaatab Loori pisut looritatult.

„Usun, et see koosseis on oma maksimumi saavutanud. Järgmisel korral ei pruugi me finaalturniirile jõuda,” lausub ta.

Viljar Loor

Võrkpallur

Sündinud 1. oktoobril 1953

Saavutused:

•• N Liidu koondises olümpiavõitja (1980),

•• kahekordne maailmameister (1978, 1982),

•• viiekordne Euroopa meister (1975, 1977, 1979, 1981, 1983),

•• kolmekordne maailma karika võitja (1977, 1981, 1983),

••Euroopa noortemeister (1973);

•• CSKA meeskonnas neljakordne Euroopa riikide meistermeeskondade karikavõistluste võitja, seitsmekordne 

N Liidu meister.

Treenerid:

Ülo Palk, Raimund Pundi, Ivan Dratšov, N Liidu koondises Vjatšeslav Platonov ja Juri Tšesnokov.

Haridus: Tallinna polütehniline instituut (1977)

Amet: AS-i Eramu juhataja asetäitja

Viljar Loor

võrkpallur

Esmane on muidugi iseloom, tippsporti ei sobi kaugeltki igaüks. Nahaalne pead olema, ent sealsamas ka väga usin treenija.

Platonov soosis Loori

1976. aasta Montreali olümpiale Viljar Loor ei pääsenud. Mängude eel eestlasest loobunud N Liidu koondis kaotas finaalis Poolale 2:3. 1977. aastal sai koondise peatreeneriks Vjatšeslav Platonov, kes kutsus Loori tagasi meeskonda. Siis algas N Liidu meesvõrkpallurite valitsemine, kuni 1984. aastani ei kaotanud nad ainsatki turniiri.

1980. aasta Moskva olümpial alistas N Liidu koondis kõik vastased ülekaalukalt. Nad loovutasid rivaalidele vaid kaks geimi! (Toona mängiti 15 punktini ja punkti teenis vaid oma servil). Võidud:  alagrupis Tšehhoslovakkia 3:1, Itaalia 3:0, Bulgaaria 3:0, Kuuba 3:0, poolfinaalis Rumeenia 3:0 ja finaalis Bulgaaria 3:1. Loor mängis esikohaheitluses algusest lõpuni.