Võhm jalgpalli vaatamisest väljas?
Töö juures tabad kolleegide kaastundlikke pilke, kes varmad küsima: millal sul puhkus hakkab? Pärast 9. juulit, sõbrad, siis olen taas oma aja peremees.
Eks mõne mängu ajal kipu ka tukk peale, kuid ükski värav pole live’is veel nägemata jäänud. Erinevalt ühest mu töökaaslasest, kellele on millegipärast südamelähedased Ladina-Ameerika dramaatilist teatrikunsti viljelevad meeskonnad.
Vennike uinus Rootsi-Paraguay mängu lõpuminutitel siiras usus, et MM-i üks tooremaid meeskondi suudab rootslastele kaikad kodaratesse visata, viiki mängida ja rootslastelt kaks punkti röövida. Aga võib-olla on isegi hea, et kolleeg magama jäi, sest elada tuleb ikka nii, et poleks piinavalt valus ülevaloldud tundide pärast...
Lapiline Wend. Kerge pole ka ETV kommentaatoritel. Päeva kolmanda mängu lõpuks on mõni vend, aga eelkõige Wend (Priit Kuusk – toim) ikka näost päris lapiline. Viimane soovis näiteks oma kolleegile Saksamaal õhtul kell kümme: “Tere hommikust!”
Seevastu on meie jalgpallifüürer Aivar Pohlak heas vormis. Veel MM-i alguspäeval kurtis ta SL Õhtulehele, et tal pole võimalik kõiki mänge vaadata, kuna reÏiimist ja karvasest vestist lugu pidav Pohlak läheb kell kümme magama. Ilmselt on Aivar (kella)ajast maha jäänud, sest laupäeva õhtul istus ta keskööni ETV jalgpallistuudios nagu Miki Hiir. Aga reÏiimi rikkumise võib isevalitsejale andeks anda, sest Itaalia-USA mäng oli vaieldamatult selle MM-i üks põnevamaid.
Kerge pole ka mängijatel. Ülekaaluliste rõõmuks unelmate meeskonna algkoosseisus Horvaatia vastu väljakule jooksnud Ronaldol hakkas millegipärast pea valutama. Pärast tema väljavahetamist tõdes omaaegne ·otimaa koondislane ja hilisem treener Gordon Strachan
BBC-s Gary Linekerile: “Me saime staadioni ülemisele korrusele ronides täna suurema koormuse kui Ronaldo väljakul”.
Kuidas oli tsaari ajal?
MM-il kasutatavaid palle on nimetatud väravavahtide hirmuks. Väidetavalt on nad sarnasemad võrkpalliga, tunduvad kergemad ja lennu trajektoor on prognoosimatu. Siinkohal tasub raamaturiiulilt üles otsida üks mu lemmiklasteraamatuid – Richard Janno “Vutimehed. Kassisaba poisid” (Tallinn 1974). Selgituseks: tegevus toimub aastal 1912 ning jalgpalliheinamaal võtavad mõõtu Kodrese ja Valkspargi poisid (Vutimehed) Kassisaba poistega. Oli aeg, mil “radiaatoriga mängiti lõõtspilli”:
Kodrese tänava lõppjätkul oli väike plats, mis oma liivasegasel pinnasel kandis ainult mõningaid äbarikke rohuliblesid. Kuid võib-olla oli kehva rohukasvu põhjuseks ka see, et ümberkaudsed poisid kasutasid platsi jalgpallilöömiseks. Jalgpalli- ehk vutilöömine käis enam-vähem reeglite järgi, ainukeseks erinevuseks oli vahest see, et jalgpall polnud hoopiski mitte jalgpall... Palli aset täitis suur õlgedega täidetud riidetutsak, mis nööride ja muude vahenditega oli mügardatud ümmarguseks kõvaks keraks. (lk.31)
Soovitan siiralt see raamat mängudevahelisel tunnil kätte võtta! Tollal ei liikunud jalgpallis veel suured rahad, vähemasti mitte Toom-Vaestekooli tänavas. Trenni tehti paljajalu, kaitsjate ja poolkaitsjate asemel olid pekid ja haavapekid,
ettenihutatud ründajat nimetati sturmavoiks ning mängu vilistas rehverii. Ilmselt harrastasid noortemeeskonnad tsaari ajal ründavat jalgpalli, kuna “matskomandude” vaheline lahing lõppes tulemusega 14:14...
Samm oli väsinud, aga kindel. Hiljem, kodus, oli mõndagi ootamas uus lahing, sest saapad polnud enam hoopiski saabaste moodi, aga see ei rikkunud tuju (lk. 83).
Tuju pole suutnud rikkuda ka MM-i kohtunikud. Ehk vaid ühe erandiga: erinevalt Pohlakust-Sarapist-Reimist tundus mulle kohtuniku tegevus Itaalia-USA mängus pehmelt öeldes arusaamatu. Minu hinnangul soosis nn rehverii selgelt FIFA edetabelis tagapool olijat, s.o Itaaliat. Kui ta isegi ei tahtnud soosida, siis lõi uruguailases välja tüüpiline Ladina-Ameerika mehikene, kes tahab ise sündmuste keskpunktis olla.
Kuid olgu, pole mõtet raisata energiat kohtuniku kirumise peale. Pikk ja väsitav turniir on alles poole peal, pidagem vastu, et 9. juulil raporteerida nagu pärast pioneerikoonduse lõppu: oleme väsinud, aga õnnelikud.
