No 10–15 minutit pean ikka vastu. Talvel on sõber Marek Lemsalu abil suusatamisega selline füüsiline põhi alla tehtud, et jõuaksin vajadusel joosta ka 60 minutit, aga jooksmise kvaliteedil on vaks vahet, kui teed päevast päeva vutitrenni või istud samal ajal jalgpalliliidu projektijuhina kontoris nagu mina praegu.

Soome-mängu eelsed treeningud olen vastu pidanud, sellist hetke polnud, et klapp läheb kinni ja õhku enam ei saa.

•• Kas sul on lahkumismängus ka mõni suurem eesmärk kui ainult 10–15 minutit vastu pidada?

Absoluutselt mitte. Jään realistiks. Kui mu põlv oleks sajaprotsendiliselt terve, tahaksin vähemalt 40 minutit mängida ja väravat lüüa, aga praegu võtan asja rahulikult ja arvestan umbes veerandtunnise väljakul viibimisega. Tegin ju 9. mail Eesti kolmandas liigas mängides põlvele päris tõsiselt haiget.

Algul võtsin põletikuvastaseid rohtusid, aga viimastel päevadel pole seda enam teinud. Koondise trennides on põlv suhteliselt hästi vastu pidanud, vaid kolmapäeval lõi korra valu sisse. Oleks nädalake kauem taastumisaega, saaksin põlve 90-protsendiliselt terveks, praegu on see nii-öelda pooleldi korras.

•• Kuna oled tippjalgpallist juba niikuinii pool aastat eemal olnud, siis sellist nostalgiat, et väljakule jooksmine silmanurka pisara tooks, sa praegu ei tunne?

Ei tea, eks seda vaatab, kuidas rahvas reageerib ja kõik välja kujuneb.

•• Aga kas kerid silme ees mõttelist linti ja meenutad sisimas oma jalgpallurikarjääri?

Ei-ei. Sellist nostalgiat tundsin pigem siis, kui hakkasime Levadiaga mullu sügisel eelmist hooaega lõpetama – viimane treening ja viimane mäng Levadias äratasid rohkem tundeid. Nüüdseks on igapäevatöö jalgpalliliidus juba nii palju võimust võtnud, et nostalgiaks ei jää mahti.

•• Praegu on paras aeg hinnata, kui kergelt või raskelt tavaellu sulandumine sul läks.

Eks see sulandumine veel kestab. Püüan asju nii sättida, et ennast päris lõhki ei rabele – olen sellise natuuriga, et kui keegi abi palub, siis ma naljalt ära ei ütle. Püüan endale aru anda, et lihtsalt füüsiliselt ei jõua ma kõike teha.

Selles mõttes tunnen end juba hästi, et olen saanud oma lõbuks sportida. Talve alguses oli küll selline aeg, et keha lausa karjus füüsilise pingutuse järele. Siis saigi suusad alla pandud ja koos vana maratonihundi Lemsaluga Nõm­me metsas kilomeetreid kogutud. Lõin isegi kaasa ühel vabatehnikamaratonil, Valgjärvel.

•• Räägi sellest lähemalt, kuidas keha füüsilise tegevuse järele karjus.

Kui oled 12-aastasest saadik praktiliselt iga päev treeninud, siis on see loomulik. Organism on ju harjunud pidevalt vähemalt korra päevas koormust saama ja kui äkki enam ei saa, tunned end kehvasti. Seda peab arstidelt küsima, mis siis organismis toimub. Ei tohi hoobilt sportimist lõpetada!

Mul oli sportimisega õnneks vaid kolme-neljanädalane paus, aga siis saigi juba suusavarustus soetatud ja hakkasin metsas käima. Tänu jumalale tuli juba jõulude ajal korralik lumevaip maha ja see püsis märtsi lõpuni. Lörtsi või poriga olnuks raske sundida end metsa jooksma minema.

•• Kas suusatamine oli siis juba aastaid jalgpalli kõrval su salaarmastus?

Ei, kaugel sellest. Suusatamist pole ma televiisorist absoluutselt viitsinud jälgida, mulle ei paku see midagi! Hoopis teine asi on aga ise metsa suusad kaasa võtta ja sõitma minna. Valid sobiva tempo, sõidad kellestki mööda ja lased omakorda ise kedagi mööda, suhtled vahel võhivõõrastega...

Enne möödunud talve panin viimati suusad alla 2001. aasta jaanuaris, kui Arno Pijpers alustas tööd FC Flora ja Eesti koondise peatreenerina ning käisime ühel nädalavahetusel kogu meeskonnaga Otepääl suusatamas. Enne seda olid mu viimased suusasõidud keskkoolis 1991. või 1992. aastal.

•• Mis sul jalgpallurikarjäärist kripeldama jäi?

Oleks tahtnud mõne teise riigi klubiga mõne teise riigi meistrivõistlustel kas või medalile tulla. Reaalselt vaadates oli mul selleks võimalus ainult Taanis Ålborgis mängides, aga jäime parimal hooajal neljandaks. Aga need on sellised oleks-poleks-jutud.

Võib-olla natukene kahju on sellest, et minu kasvamine ja arenemine jalgpallurina jäi aega, kui meile nappis oskusteavet väljaspoolt. Alustasin jalgpalliga siis, kui treenerid pidid oma töös lähtuma vaid oma kogemustest, teaduslikum lähenemine puudus. Nüüd on Eesti noortetreeneritel palju rohkem teadmisi ja võimalusi end pidevalt täiendada. Nad teavad juba, kuidas treenida lapsi või kuidas juhendada puberteediealisi, millal võib jõudu teha ja kui palju tohib harjutada. Tänapäeva noortel on suurem eelis saada heaks jalgpalluriks kui minul kasvueas. Aga see on paratamatu, seda pole mõtet taga nutta või kahetseda.

•• Mis jalgpallurikarjääris kõige enam rõõmustas?

Olen tänu jalgpallile saanud praktiliselt kõik positiivse oma elus! Naise ja superperekonna, oma kodu, head sõbrad ning palju tutvusi. Jalgpall on teinud minust selle, kes ma olen – õpetas näiteks ka rasketel hetkedel pea maas visalt edasi rühkima!

•• Abikaasa Sigriti leidsid ka tänu jalgpallile?

Jah, ta huvitus jalgpallist ja liikusime seetõttu ühistes seltskondades.

•• Kes on jalgpalluriteel olnud su suurimad mõjutajad?

Kindlasti vanemad. Nad ei ole forsseerinud mind rohkem treenima ega ole ka millelegi kätt ette pannud. Nad andsid vabad käed, rõhutades: kui tahad, siis treeni nii palju, kui hing ihkab, aga – nagu olen ka Carolina tantsutrennis käivale kümneaastasele tütrele öelnud – koolis peavad asjad korras olema!

Treeneritest on kõik, kelle käe all olen mänginud, mind kuidagi mõjutanud. Alustades Märt Siigurist sünnilinnas Pärnus ja lõpetades Tarmo Rüütliga, kes juhendas mind välismaalt Levadiasse tulles. Võib-olla Teitur Thordarson mõjutas kõige rohkem, õpetades jalgpallivälist professionaalsust. Arno Pijpers mõjutas jälle teistmoodi mängu suhtumise ja treeningmetoodikaga. Välisklubides oli mul mitu treenerit, neist igaüks erineva käekirjaga. Rüütli mõjutas Levadiasse tulles nii, et ütles mulle kuldsed sõnad: „Parem platsil targalt seista kui lollilt ringi joosta!” Väga õiged sõnad – palju sa, vanamees, ikka jõuad noortega võidu ringi kapata, pigem seisa ees, oota oma võimalust ja löö see ära!

Karjäär

Indrek Zelinski

Jalgpallur

••Sündinud 13. novembril 1974

•• Klubid: Sindi Kalju, Pärnu KEK, Pärnu Kalev, FC Lelle, Pär­nu Tervis, FC Flora, FC Ku­res­saare, FC Lahti, AaB Aalborg, Landskrona BoIS, Kopenhaageni Frem, FC Levadia.

•• Eesti koondises: 102 mängu ja 27 väravat, debüüt 1994. aasta mais võõrsil sõprusmängus USA-ga (0:4).