KULTUURIBIIT | Režissöör Leeni Linna playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis režissöör Leeni Linna, kelle kaks lühifilmi sisalduvad eile kinodesse jõudnud lühifilmide kogumikul „Lühike on uus pikk“.
Alates 15. märtsist on kinodes lühifilmide kogumik „Lühike on uus pikk“, kus viis uut filmi noortelt andekatelt režissööridest. Leeni Linnalt on kogumikuks kaks filmi: „Ööbik“ ja „Kingitus orbiidilt“. Teised autorid Jaanika Arum, Teresa Väli ja Meisterjaan.
Leeni Linna ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit):
Ryuichi Sakamoto - Merry Christmas Mr. Lawrence (1983)
Eelmisel aastal meie seast lahkunud Ryuichi on kahtlemata üks minu lemmikheliloojatest. Tema looming on saatnud mind aastaid, nii heas kui halvas. Raskustundega valin tema loomingust selle ühe loo, mis mind tema juurde kõige alguses tõi. „Merry Christmas Mr.Lawrence“ režissöör Nagisa Oshima 1983. aasta samanimelisest filmist, kus Ryuichi peale muusika kirjutamise astus üles ka näitlejana.
Soovitan vaadata nii seda kunagist filmi kui värsket muusikadokumentaali Ryuichi Sakamoto Opus (2023), kus ta lahkumis eel mängib ka seda lugu. Taskurätik tasub hoida ligi.
Coconut Records - West Coast (2007)
Coconut Records on soolobänd, mille solist ja multiinstrumentalist on üdini andekas filminäitleja Jason Schwartzman. Olin esimest korda New Yorgis aastal 2009 ning otsisin kõrghoonete rägastikus, kaart käes üht vegan pagarikoda nimega Baby Cakes. Olin kuulnud, et ta on andnud mõned oma valitud plaadid sinna leti taha müügile. Mu rõõm oli piiritu, kui sain selle plaadi kätte. Mahe kodune California indie-rock, põnevate pillide ja naiivsevõitu laulusõnadega, just selline nagu mulle meeldib.
Umbes kuus aastat hiljem, kui kolisin New Yorki elama, õnnestus mul Jasoniga ka põgusalt kohtuda ja vestelda ühe indie-filmi esilinastusel. Ta on ääretult soe ja sõbralik inimene, tahaksin temaga kindlasti kunagi koostööd teha.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Mess - Valged Hommikud (1975)
Religioosse täpsusega mängin ma seda lugu igal kevadel, kui taban end istumas arvuti taga, kus on valmimas järjekordne filmistsenaarium. Kell näitamas varajast hommikutundi, ööbik laksutab, taevas õhetab ja õunapuuõite lõhn tungib tuppa. See on märk, et on aeg panna käima see lugu, mis on kild ajast, kui noor ja uljas Sven Grünberg vedas proge rokk ansamblit Mess. Need meloodiakäigud on nii pöörased ja eriti äge on see, et Sveni vokaal tuleb sisse alles 5:46! Julge valik.
Jamiroquai - Virtual Insanity (1996)
Aasta oli 1996 kui vaatasin televiisorist noortesaadet. Seal oli soovilugude rubriigi raames tänavaküsitlus. Üks noormees kirjeldas oma soovilugu järgmiselt: „Ma ei tea selle loo nime ega lauljat aga see tüüp kannab naljakaid mütse ja tantsib.“ Ma mäletan, et ma reageerisin sellele kerge hämmeldusega, sest kes ometigi sellise kirjelduse järgi suudab õiget artisti leida?! Minu üllatuseks saatejuht noogutas ja käima läks muusikavideo, mis raputas mu maailma ning mõjutas minu muusikamaitset aastaid. Varsti käisin juba sarnase karvase mütsiga ringi ja kuulasin klappidest Travelling Without Moving albumit.
Willy Washington pres. Paula Ralph - Ain’t No Running Away (2000)
Keskkooli aeg möödus mul Raul Saaremetsa raadiosaate Vibratsioon lainel. Vanakooli soulful house muusika oli ja on endiselt minu groove. Aastatel 1999-2002 ma salvestasin Vibratsiooni saateid köögis makilindile. Tihti jäin klapid kõrvas voodis magama, sest saade kestis hiliste öötundideni ja hommikul pidi ju kooli minema. See millenniumi vahetusel välja tulnud lugu on üks neist paljudest lugudest, mis kassetile sai. Fantastiline kidrasoolo ja Paula vokaal lihtsalt paneb kaasa võnkuma, mis sest, et möödas on 24 aastat.
Tame Impala - The Less I know The Better (2015)
See on vist minu kõige lemmikum lugu üldse! Aasta siis oli 2015, elasin New Yorgis, töötasin Williamsburgis meediaväljaandes Vice Media. See lugu saatis mind pikkadel metroosõitudel tööle ja suvistel vabaõhupidudel kolleegide seltsis. Too suvi oli täis lootust, armastust ja põnevust. Elu oli nagu filmis, mille soundtracki põhilugu oli just see. Aiii kuidas tahaks praegu tagasi!
Turnstile - Underwater Boi (2001)
See on üks mu lemmik suvelugusid, mis ühendab endas nii indie, hard core’i kui ka mõnusa California surf-rocki. Kuulan seda tavaliselt teel purjelauaga surfama, et end vaimselt „lainele“ tõmmata. Nende kontserdid on rajud, sõna otseses mõttes, rahvas hüppab terve kontserdi vältel lavale.
Dana and Alden - Let’s Go To Trader Joe’s (2023)
Avastasin selle duo möödunud aasta lõpul, nende album Quiet Music For Young People jäi kohe mu Spotify listi ketrama. Mõnus urbanistlik jazz with hipster vibes. Terve album on super, aga loo „Let’s Go To Trader Joe’s“ valisin välja seetõttu, et see on juhtumisi pühendatud mu lemmiktoidupoele. Iga kord, kui ma üle Atlandi satun, siis Trader Joe’si külastamine on üks esimesi asju, mida ma teen.
Sound of Eden - Shades Of Rhythm (1991)
Hea vanakooli house’i lugu, mille olen uuesti üles noppinud hiljuti, sest hakkasin õppima shuffle-tantsu ning sellel on hea kiire beat, mille järgi harjutada.
Prince - Scandalous (1989)
Ma ei ole suur Batmani frantsiisi fänn aga 1989 aasta Batmani filmi soundtrackilt pärit lugu on tõenäoliselt üks kõige sensuaalsemaid lugusid, mis iial tehtud. Prince’i traagiline surm 2016. aasta aprillis lõi tugevalt hinge, sest olin just tol ajal jõudnud hakata tema loominguga tõsisemalt tutvuma. See lugu mängis mul päevade kaupa playlistis.
