ARVUSTUS | Naistevahelise sõpruse laval kujutamine on südantsoojendav, kuid siiski: miks just nüüd ja just see näidend?

Draamateatris lavale jõudnud „Lähenemine“ on objektiivselt võttes hästi kirjutatud näidend, kuid kandvat mõtet või mõjusat sõnumit on sellest raske leida.

Priit Pedajas tõi oma 70. juubeli tähistamiseks lavale Mark O’Rowe’ auhinnatud näidendi „Lähenemine“ – lisaks tõi ta taas lavale lavakooli 18. lennu (1994–1998) kolm näitlejat. Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite vahetavad stseenhaaval laua taga kohti, et näidata, kas ja kuidas peavad ajale vastu varases täiskasvanueas sõlmitud lähedased sõprussuhted. See on analüütiline tagasivaade ja mineviku vaevaline elushoidmine – klassikaline näide nn inimestevaheliste suhete teatrist. Ent kas samastumispotentsiaalist piisab, et luua tugev lavastus?

Cora, Anna ja Denise kohtuvad periooditi kohvilaua taga, püüdes taas, pärast pikki aastaid üksteisele ja ühisele helgemale minevikule läheneda. Nad meenutavad pidusid, südamepuistamisi ja eeskätt tunnet, et on keegi, kes on kõiges ja alati olemas. Juba toona tajusid nad, et selline sõprus on tihtilugu ajalik, aga segu trotsist ja igatsusest toob neid ainiti taas kokku saama. Kes meist poleks varem vana sõbraga kohtunud ning lahkudes öelnud, et koos oli nii tore ja järgmine kord võiks kindlasti vähem aega vahele jääda. Cora, Anna ja Denise mõtlevad seda iga kord siiralt ning teevad plaanegi. Seda, kas mantlit selga ajades plaanitud külaskäigud ja lõunad ka päriselt toimuvad, me publikuna teada ei saa – saame üksnes järgmiste vestluste põhjal aimata. Nagu ikka tulevad vestlustes esile eri arusaamad samadest minevikusündmustest ning välja koorub ka asju, mida on kaua endale hoitud. See jäägu aga soovi korral vaatajale avastada.