Pime ja külm Eesti talv. Raagus puud lõikava tuule saatel virvendamas. Südames on lootus helgest, tärkavast kevadest, ent roheluse asemel on parim, mille saad, sombuses ilmas sulav, siis uuesti külmuv ning seejärel taas sulav jäine lumi. Tilkuv räästas annab järjekordses hallis päevas aimu ainult tänaval ootavast porist, mis katab saapad, ja vedelevast graniidist, mis hoolimata kõrgest säärest jõuab saapasse just su talla alla.

Tead, et varsti peaks meeled puhastama soe suvi. Ootad seda kogu hingest. Aga suve ei tule! Seda lihtsalt ei tule. Sellest varakevadisest plägast hüppad otse hilissügisesse melanhooliasse. Sitt suusailm on tulnud selleks, et jääda! Ära isegi unista päikesest. Ja sa ei unistagi. Õpid hoopis ilu nägema ka ämbrisse sorisevast veerennist. Lepid sellega, sest edasi läheb vaid süngemaks.

Just nii mõjub Prantsusmaa muusiku Yann Tierseni (53) looming. Filmiheliloojana ülemaailmselt kuulsaks saanud Tierseni esmaspäevane kontsert Tallinnas Noblessneri valukojas peegeldas seda kõike täpselt. Tema kurvameelne muusika sobib valatult tänase Eesti ilmaga. Tiersen ilmselt vihkab suve. Ta peab vihkama.