KOLUMN | Liisa Pakosta: mis oleks, kui maksakski lapse eest elatist vaid korra?

Kuidas mõjutada ühiskonda saama rohkem õnnelikke lapsi? Olukorras, kus laps vajab tegelikult kahe vanema hoolt? Ja kus meil on endiselt suur mure elatisvõlgnikega, kus sellele murele kulub peale kõige muu ka hulgaliselt kohtute ja kohtutäiturite töötunde?

Elatisvaidlused kõlavad kui hirmutamislood lapsesaamise mõttegi vastu. Keeruline lugu. Kas oleks abi sellest, kui riik võtaks elatise maksmise lapsele täiel määral enda kanda ja nõuaks ise võlgnikust vanemalt raha sisse, nagu pakub Eesti Päevaleht oma juhtkirjas?

Kaaluda võiks vähemasti ühe valikuvõimalusena veel lihtsamat „raamist väljas“ lahendust, mis vabastaks vanemad vähemasti lõputust omavahelisest kanakitkumisest. Last, teda üksi kasvatavat vanemat ja ehk ka Eesti iivet aitaks see, kui elatist makstaks ainult ühe korra. Boonusena peaks ühekordne elatismakse lõpuks ometi sobima ka traditsioonilise perekonna eest võitlejaile, kuna tegu oleks sajandeid juba kasutusel olnud lahendusega.