„Elu võimalikkusest maal“. Kas nii igav seriaal on tõesti võimalik?

Midagi tüütavamat kui hipsterite „Õnne 13-ks“ pürgivat „komöödiasarja“ „Elu võimalikkusest maal“ pole ma Eesti seriaalimaastikul veel näinud. Sarja dialoog on nii nüri ja vaimuvaene, et haltuuramaigulist üldmuljet ei päästa isegi tippnäitlejad.

Kohe algusse disclaimer: vaatasin ainult kahte esimest pooletunnist osa, mida praegu pakub ERR-i voogedastusportaal Jupiter. Telia Inspirast sai sarja vaadata juba eelmise aasta lõpus, aga andestust, rohkem pole ma lihtsalt võimeline seda vaatama (mulle ei ole paraku mingi argument produtsentide suust tihti kostev soovitus ära vaadata rohkem kui üks või kaks osa, et sarjale „võimalus anda“ – nagu see oleks kuidagimoodi telepubliku vastutusel, et sündmustikku kohe alguses käima ei suudeta tõmmata).

Kui peaksin žanri määratlema, tuleb pähe oksüümoron „igav jant“. Tegevus algab linnas. Nii palju on võimalik punnitatud stseenidest aru saada, et kaks peategelast, Madli (Helena Lotman) ja Peeter Paul (Mikk Jürjens) on oma karjääriga ummikusse jooksnud alahinnatud töötajad, kel saab nõmedatest ülemustest kopp ette. Ebaõiglased bossid saadetakse pimedasse kohta, linnakorteris pakitakse oma kodinad ja sõidetakse maamõisa, mille Peeter Paul on mingil äkilisel ja segasel moel päranduseks saanud. Saame aimu, et Peeter Paul on impulsiivne tuulepea, kes pole Madli jõukate vanemate meelest tütrele kuigi vääriline partner.