Muidugi oli meil siis ka omajagu õnne, sest 1990. aastatel polnud Venemaal võimalik reaalselt takistada Eesti ja teiste Moskva ülemvõimu alt vabanenud riikide ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga. „Organid“ tulid võimule augustis 1999, kuid idanaabri üheks veriseimaks diktaatoriks kujunenud Putinil võttis aega, et oma võimu konsolideerida ja hakata lääne suunal hambaid näitama. Selle aja jooksul olid otsused langetatud ja ellu viidud. Eesti ja veel kuus riiki said kutse NATO-ga ühinemiseks Praha tippkohtumisel novembris 2002 ning märtsis 2004 olid nad alliansi täisliikmed.