Ise loen just küsimus-vastus intervjuusid suurema huviga, sest nii saab lisaks sellele, mida öeldakse, ka teada, kuidas öeldakse. Muidugi tuleb sealgi kõvasti toimetada – iga „ah“ ja „noh“ esitamine on selgelt liiast. Või kui see pole just omaette taotlus, ent sel on harva põhjendust. Läbikirjutamine on mõnel puhul vältimatu, aga tihtilugu jätab see nämmutatud, läbimälutud tunde. Nurgad on silutud, vürts välja raputatud.