Tohutu potentsiaal nüüdisaegses tsirkuses – eelarvamuste kiuste ja tegijate puuduses

Eestis tuleb senini korrata, et nüüdistsirkus ei tähenda jalgrattaga sõitvaid karusid. Põhjamaades on sellest juba aru saadud.

Eelarvamused, et tsirkus tähendab loomade piinamist ja tsirkuseetendus vaid järjestikuste trikkide jada, on visad kaduma. Ent aeg on harjuda, et ehkki teatavaid kasvuraskusi (ka tsirkusest kirjutades) veel mõneks ajaks jagub, on tsirkusel juba ammu sootuks uued vahendid. Professionaalseid artiste on nii Eestis kui ka naabrite juures. Ka festivale on meil ja lähiriikides juba aastaid korraldatud. Üks uusimaid on oktoobri alguses teist korda toimunud showcase silme ees virvendava nimega EPICIRQ.

Kuid kõigepealt tuleb rääkida tsirkuse nimetamisest. On see nüüd siis kaasaegne tsirkus (aga mille kaasaegne?), uus tsirkus (tähistab peamiselt siiski 1970-ndate lõpus Prantsusmaal tekkinud stiili, mille aeg väidetavalt pigem läbi hakkab saama) või nüüdistsirkus? Jään selles loos viimase juurde, ehkki nagu Ott Karulin juba 2015. aastal kirjutas (Sirp, „Uue tsirkuse ahelad”), et suuremat vahet pole, mis nimega maimukest nimetada, „uus tsirkus on etenduskunstiliik (ehk selle esitlemisvormiks on etendus), kus peamiseks (ja sugugi mitte ainsaks) väljendusvahendiks on mõni tsirkusedistsipliin (nt akrobaatika, žongleerimine, tasakaalutrikid jms). Traditsioonilisest tsirkusest erinetakse sellega, et trikid pole eraldiseisvad numbrid, vaid on rakendatud terviku teenistusse kas loo jutustamiseks, sõnumi edastamiseks, atmosfääri loomiseks vms.”

Eestis ei ole kõrgema haridusega tsirkuseartiste küll palju, ent need vähesed näevad valdkonna arendamise nimel üksjagu vaeva.

Eestis ei ole kõrgema haridusega tsirkuseartiste küll palju, pigem piisab üleslugemiseks ühe käe sõrmedest, ent need vähesed näevad valdkonna arendamise nimel üksjagu vaeva. Tsirkusekoolid OMAtsirkus ja Folie kasvatavad pinnast, kust tuleb noori, kelle oskused on piisavad, et huvi korral välismaale edasi õppima minna. Mõlemad koolid on oma õpilastega välja toonud kvaliteetseid tsirkuselavastusi. OMAtsirkuse „Luba, et lendad” on näiteks ka tänavu oktoobri lõpul aset leidva laste- ja noorteteatrite festivali NAKS kavas.

EPICIRQ-i showcase’il olid esindatud Balti professionaalse tsirkuse lavastused, samuti kunstnikuvestlused ja temaatilised vestlusringid. Esmalt põhiprogrammist.

„Lagrits ja sidrunid” tõi lavale eesti-soome duo Homeles Morelese ehk Lahti tsirkusekooli lõpetanud Grete Grossi (kes on ühtlasi üks festivali eestvedajaid) ja Juha-Matti Eskelineni. Peamiselt lastele mõeldud lavastus mahtus kenasti ära ka Piibu ja Tuudu mängumaja väikesele lavale. Kes seda lava teab, oskab juba aimata, et atribuutika oli järelikult üsna minimalistlik. Ja tõepoolest, kui muidu võib Grete Grossi näha pigem lavakõrgustes kangastega mängimas ja Eskelineni Hiina mastil, siis seekord olid vahenditeks vaid kohver, lillepott ja vaip. Noorele vaatajale mõeldud lavastuses on partnerakrobaatikat, muusikat, tantsu ja üksjagu sooja huumorit. Lavastus mind liialt endasse ei haaranud, pigem olin hirmul, et kellegi pea lõpuks ikka vastu teatrisaali madalaid talasid kolksatab (ei kolksatanud, mitte kuigi üllataval kombel artistid tegelikult teavad, mida nad teevad), küll aga sain kinnitust, et Grossi üks suuri tugevusi artistina on karakteriloome.

Viimane joonistus selgelt välja ka lavastuses „Igavikuline õhtusöök”. 2017. aastal esietendunud tsirkuselavastuse mängukohaks oli sedapuhku Vaba Lava, esitajaks Big Wolf Company ehk Grete Gross ja Lizeth Wolk (samuti Lahti tsirkusekooli vilistlane). Noored tsirkuseartistid kehastuvad kaheks vanadaamiks, kunagisteks tsirkuseartistideks proua Martaks ja proua Helmiks. Lavastus ühendab mõnusa füüsilise huumori, mida vürtsitab korralik nostalgiline retromuusika, huvitav karakteriloome ja mõistagi erinevad tsirkuseelemendid: õhurõngas, pilvekiik, akrobaatika, esemete manipulatsioon ja bambuk. Ühtlasi on see näide, kuidas nüüdistsirkus võimaldab üles ehitada tervikliku lavastuse, mis ei tee allahindlusi ka sisus.

Ent tsirkus ei tähenda mõistagi tingimata komöödiat. Läti duo FAUX lavastus „Faux Pas” tõi lavale cyr-rõnga artisti Aleksejs Smolovsi ja tantsija Laura Gorodko, kes on lavastuse tarbeks oma distsipliinid ühendanud. Tantsu ja rõnga abil suutsid nad üsna veenvalt edasi anda inimsuhte isiklikumaid, õrnemaid ja delikaatsemaid külgi.

Hapra ja julge teema tõi lavale ka Lizeth Wolk soololavastusega „Teraapia”. Õigupoolest esitles Wolk festivalil tööprotsessis oleva lavastuse vaheetappi, ent ometi oli see nii tugevalt laetud etteaste, et kujuneski minu jaoks festivali üheks mõjusaimaks kogemuseks. Soolo teemaks on depressioon. Lavastuse taustal on kolme inimese silme läbi esitatud lood ummikteedest, mille algus, lõpp ja võimalikud pääseteed on eelkõige inimese enese peas. Wolk on liikujana muljet avaldav ja suutis peale salvestuselt kostvate lugude erakordselt hästi emotsioone ja siseheitlusi edasi anda ka tsirkuse vahenditega, mis lavastuse teemaga vaataja peas kiiresti resoneeruma hakkavad (köied, pudelid, rõngas). Nagu öeldud, tegemist oli tööprotsessis lavastusega, sestap on selge, et selles on sisulist kasvuruumi. Kasvõi selleks, et mitte jääda vaid keerulise olukorra juba tuttavlike kirjelduste tasandile. Potentsiaali võimsaks ja sügavalt puudutavaks lõpptulemuseks jagub.

Lavastus mind liialt endasse ei haaranud, pigem olin hirmul, et kellegi pea lõpuks ikka vastu teatrisaali madalaid talasid kolksatab.

Hoopis omaette žanrist oli Leedu artisti Marija Barnauskaite lavastus „Sohva projekt”. Jabur kogemus. Seda võib aimata juba tutvustusest, mis ütleb, et „artisti sõnul ei ole selle projekti publikuks inimesed – ta esineb hoopis sohvadele”. Inspiratsiooniks on olnud loomadele esinevad artistid, näiteks kassidele ja koertele etendusi andev Krõõt Juurak. Prantsusmaal klounaadi õppinud Barnauskaite esineb igas linnas kohalikele sohvadele. Nende peal istuvatel inimestel on sestap võimalus etenduse ainult sohvadele mõeldud osa ajaks kas välja minna, end ära peita või ise sohvaks maskeeruda. See, mis tunne on pool tundi või enamgi pleedi alla peitununa sohvat mängida ja umbkaudu aimata, mis väljaspool toimub… No see on lihtsalt liiga lollakas, et lähemalt kirjeldama hakata. Täpsustuseks: viimane lause tähendab siinkohal siirast komplimenti. Ahjaa, Barnauskaite tegi inimestele mõeldud osas markeerimise mõttes (ikkagi tsirkusefestival!) ka paar kergelt füüsilist trikki. Lugejale: kui kuskil võimalus avaneb, minge vaatama, erakordselt veider tund on garanteeritud!

Kokkuvõtteks. Nüüdistsirkus on kahtlemata tohutu potentsiaaliga valdkond, mille kohalolu on Eestis aasta-aastalt üha tugevamalt tunda. Meil on võimekaid artiste ja pinnast, et neid tekiks veel. Meil on tsirkusefestivale. Üle maailma on huvitavaid artiste, keda loodetavasti aina enam ka Eestisse tuuakse. Rohkem on kuulda, et uute saalide puhul arvestatakse ka tsirkuseartistidega (mh lagede kõrguse ja kandevõime asjus).

Sohva mängimine on lihtsalt liiga lollakas, et lähemalt kirjeldama hakata. Täpsustuseks: viimane lause tähendab siinkohal siirast komplimenti.

Ent millest kipub seniste vaatamiskogemuste järgi puudu jääma, on lavastaja- või lavastusdramaturgi töö. Artistid kasutavad nii siin kui ka lähiriikides nimetatute asemel sageli pigem „välist pilku” ja/või ehitavad lavastused üles grupitööna. Sageli võidaksid lavastused aga üksjagu, kui oleks ka keegi, kes aitaks tervikut luua. Iseasi, kui eri liinide ühendamine vaid traagelniidiga ongi eesmärk.

Ilmselt on tarvis veel mõnd aega huviliste ja tegijate baasi kasvatada ja järjepidevalt ka valdkonda põhjalikumalt tutvustada. Ent loota võib, et siinne tsirkusekogukond jõuab samm-sammult lähemale oma tegeliku potentsiaali rakendamisele ja mis veelgi tähtsam, sellega ka laiema publikuni.

Tsirkuse olukord Eestis ja lähiriikides

Festivali viimasel päeval andsid Heldekeses Baltimaade olukorrast ülevaate iga riigi esindajad: Karmen Aasanurm Eestist, Jānis Laucenieks Lätist ja Gildas Aleksa Leedust.

Läti produtsent Jānis Laucenieks võrdles kodumaise tsirkuse arengut Soome ja Rootsi omaga. Nimetatute hulgast on nüüdistsirkuse esirinnas Rootsi. Tänapäeval on seal tsirkuse rahastamiseks võrdlemisi stabiilsed mudelid ja tsirkuseprofessionaalidel on võimalik omandada kõrgharidus. Rootsi suurim trupp on Cirkör, väiksemad tsirkusekompaniid kipuvad selle varju jääma. Soomesse jõudis nüüdistsirkus veidi hiljem, ent levis jõudsalt. Tähelepanu on ulatusliku võrgustiku loomisel ja noortel. Olemas on head tsirkusekoolid ja valdkond on pigem truppide vahel jaotatud kui ühe suure trupi kasuks kreenis.

Läti edusammud on üsna hiljutised. Teatrifestival Homo Novus tõi esimese tsirkuseetenduse maale küll juba 1997. aastal, ent kohalik areng algas alles paari aasta eest. Publikul puudub selgem arusaam, mida nüüdistsirkus endast kujutab (ikka kahtlustatakse neidsamu jalgrattal väntavaid karusid). Professionaale on vähe.

Kaunase teatrijuht ja festivali organisaator Gildas Aleksa ütles, et Leedus on tsirkuse vastu suur huvi, puudu on professionaalidest, kes seda huvi rahuldada võiksid. Tema isiklik soov on viia tsirkuseetendusi postsovetlikesse piirkondadesse, kus muidu kultuuriga nirud lood. Leedus on mõned kohad traditsioonilise tsirkusekunsti õppimiseks. On ka paar professionaalset nüüdistsirkuse artisti. Erinevalt lätlastest saavad leedukad vähemasti tsirkuse nime all ka rahastust küsida ega pea end teatriks või nüüdistantsutrupiks maskeerima. Ah et mis nende lätlastega on? Kui nüüd festivalil kuuldust lähtuda, siis väidetavasti võib kultuurivaldkonna dokumentidest tsirkust otsima jäädagi, ent kui taibata vaadata agrikultuuri valdkonda, siis voilà. (Ikka need loomad...)

Aga Eesti? Festivali eestvedajate sõnul on professionaalsete tegijate ja koolide täpset hulka keeruline öelda, sest oleneb, kuidas neid defineerida. Näiteks kas mustkunstnikud ja klounid liigituvad tsirkuse alla? Mingisuguse pildi sannavad järgmised arvud: välismaalt tsirkuse hariduse saanud elukutselisi artiste neli; tegevartiste vastava hariduseta kaks (ent siia võib teoreetiliselt lisada ka mustkunstnikud); Eestis tegutsevaid välismaalastest artiste kolm; nüüdistsirkuse truppe kolm; praegu välismaal tsirkuse haridust omandavaid eestlasi kaks.

Peale OMAtsirkuse ja Folie võib koolidest nimetada ka Akrobaatikakooli ja PartnerAkrot. On ka mõned stuudiod, kus saab õhualasid proovida, ja Tsirkusekool beebidele ja lastele (eestvedajaiks perekond Vaher).

Tsirkuse saab Eestis liigitada etenduskunstiks, ehkki kultuuripoliitika dokumentides seda etenduskunstide all ei mainita. Rahastust taotledes tuleb end teinekord nimetada teatriks või tantsutrupiks, sest täpsemat liigitust ei pruugi olla.