Suusaprofessor Mati Alaver eristub selgelt kõigist Eesti spordiinimestest – tema mõttelennud ja intervjuudes kasutatavad kujundid on nii säravad, et neist saaks kokku nauditava raamatu. Sestap pakub Alaveri usutlemine enamikule ajakirjanikele – nagu ka minule – sellise elamuse, mida ootad juba enne maestroga kohtumist.

Alaver räägib alati asjast, vürtsitades oma väiteid ja arusaamu suurepäraste näidetega. Seejuures jätkub alati tema tähelepanu ka intervjueerijale – olles kursis peaaegu iga vähegi arvestatava lehemehe viimasel paaril aastal ilmunud kirjutisega, kasutab ta nendega kohtudes võimalust iroonilisteks repliikideks. Alaver teeb seda aga äärmiselt meisterlikult, justkui mööda minnes, muu jutu vahel.

Mäletan, et 1999. aasta veebruaris, kui Andrus Veerpalu oli võitnud Ramsau MM-il oma esimese tiitlivõistluste medali, maratonihõbeda, sain ma Alaverilt ühe oma suurema avaliku koosa. Medalipeol kõnet pidanud juhendaja meenutas kõigile kohaletulnutele ilmse mõnuga, kuidas ajakirjanik Veiko Visnapuu soovitas 1995. aastal ühes oma kirjutises andetul sportlasel Veerpalul suusatamine sinnapaika jätta ning mõnel muul elualal läbilööki üritada...

Vahel olen endamisi mõelnud, kuidas Alaver küll suudab nii palju lehti lugeda. Kunagi küsin temalt kindlasti. Peatse sünnipäeva puhul soovin praegu aga Veerpalu ja Jaak Mae medalivõitude arhitektile edu ja jaksu uute eesmärkide saavutamisel!

Veiko Visnapuu