Jaune Kimmeli lavastatud „Ottõ“ on nagu rahusaar, kus teatrisuvele kriips alla tõmmata.

Türil etenduv muusikal „Marcella“ näitab, et Eestis kasvab peale noori tegijaid, kes teevad oma asja hingega ega karda tundmatus kohas vette hüpata.

McDonagh’ „Üksildane lääs“ on terav, valus ja vägivaldne, aga ka naljakas. Põlula piisonifarmis nüansipeenelt väljamängitult ei midagi vähemat kui vaimustav.

Lavastuse „Kui palju maksab mees?“ sisu võtab kokku lühitutvustus: tegu on looga, kus mees peab valima kahe talle kalli naise vahel. Mängu vürtsitab ka skandaalne pakkumine, millest on raske ära öelda.

Äraminekutest ja lahkumistest rääkiva „Kohvri“ loomiseks leidis Kinoteater Sõmera kujul kohasümboolse paiga.

Mustal Kastil, Janek Savolainenil ja Katrin Pärnal fantaasiast puudu ei tule. Ühisloomes sündinud „Luikede järved“ on sellest päris hea näide.

Leevaku küla rahvas on saanud hakkama tõesti märkimisväärse asjaga: publik otsib mõnele „Leevaku kullakaevuri“ etendusele pileteid tikutulega.

Kuressaare teatri lavastus „Külm supp“ on suviseks teatrielamuseks lihtne, aga täiesti maitsev nagu ka külm supp suvisel toidulaual.

Temufi suvelavastus „Suur Boy ja Väike Boy“ on vahva, vallatu ja südamlik kogupere suveteater.

Jõgeva Linna Teatri suvelavastust „Leenane’i kaunitar“ võib vaadata kui tragikomöödiat. Lugu ise on pigem traagiline.

Kuna ma ei tea, kuidas sinuni jõuda, ei jää mul muud üle, kui see kiri avaldada. Kirjutan sulle Saueaugult, kus eile (14. juulil – toim) oli esietendus.

Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka tee taeva all“ seda teeb ning sellega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka.

Kõhe, jube ja hirmus! Kellerteatri „Ja ei jäänud teda ka“ vaataja saab need emotsioonid kätte.

Kas meeskond on ikka meeskond või on see kamp egodest pungil ja põlvkondadevahelist võitlust pidavaid mehi?

Klassikalise hea loo retsept on kaks vastandlikku tegelast kinnisesse ruumi kokku panna ja vaadata, mis nad ette võtavad. „Karateka ja salasamurai“ suurim probleem on, et väga ei võta midagi.

Suvelavastus „Ääremaal“ on autori ja lavastaja Urmas Lennuki sõnul võluv emotsioonide liftisõit suurlinna pilvelõhkujatest kartulivagude vahele.

Harold Pinteri „Sünnipäevapidu“ lavastades on Alo Kõrve peenelt ja täpselt tabanud meie ajastu õhkkonda – rahutust ja ebastabiilsust.

Eugène Ionesco „Õppetunni“ puhul ilmneb lavastaja Priit Strandbergi tugevus ehk näitlejatöö esiletõstmine.

Luuleline lavastus ,,Naiste tuum, meeste kuub“ sobib vaatajale, kes ennast eesti (nais)luules veel koduselt ei tunne. Siit saab esimese armastuse tunde, mis innustab edasi uurima, süvenema ja looma.

Pääru Oja võtab vaatajad oma positiivse sarmi ja kiirgava eneseusuga kohe pihku ning paneb publiku vakatama.

Suvel jõuab publikuni üle 60 lavastuse, neist 44 esimest korda. Iseäranis palju saab teatrit nautida Harjumaal, Lääne-Virumaal ja Lõuna-Eestis. Suvelavastuste arvustusi saab lugeda LP uuenenud veebilehel.