Eesti Päevalehe arhiivist. HIV-positiivne: tahan päästa kas või ühegi elu

2004. aastal avaldasime intervjuu 28-aastase Svetlana Sillaga, kes pani koos teistega raamatusse „Lihtsad jutud positiivsete inimeste elust” kirja oma valusad kogemused uimastitarvitajana ja HI-viiruse kandjana, et sellega teisi inimesi aidata.

Kui kaua te elate teadmisega, et olete HIV-positiivne?

Alates 2003. aastast. Tol ajal istus minu elukaaslane vanglas, kus tehakse kõigile kohustuslikud analüüsid. Tema sealt teataski. (Aleksandr kõrvalt: Ma ei julgenud sellest kuu aega rääkida, sest me elasime ju koos. Siis lõpuks kirjutasin kirja.)

Kuidas te selle kohutava uudise vastu võtsite?

Alguses oli muidugi sügav depressioon. Enamik, kes saab nakatumisest teada, tahaks kõigele käega lüüa. Esimene reaktsioon on, et elu on läbi. Kõik – nagunii sured. Aga siis läheb elu edasi.