Eesti Päevalehe arhiivist. Kui palju võlgneb töötav põlvkond pensionäridele?

PriceWaterhouseCoopersi konsultant Tõnu Pekk ja ajalehe Videvik peatoimetaja Ants Tamme arutasid 2004. aastal, kuidas korraldada põlvkondadevahelised rahaasjad nii, et kellelegi liiga ei tehtaks.

Tõnu Pekk: Kui läheme sotsiaalministeeriumi veebilehele, leiame pensioni alajaotuse „sotsiaalkindlustus” alt. Kindlustus tähendab, et see pension on mõeldud juhuks, kui inimesel läheb elus halvasti – näiteks tal ei õnnestu tööeas pensioniks raha koguda, sest tervis oli kehv, sattus vale töö või kogutud raha kaotas kehtivuse. Sotsiaalkindlustussüsteemi ülesanne on tagada sel juhul teatud sissetulek, mis ei tohi aga olla liiga kõrge, sest vastasel juhul kaob inimestel huvi ise enda eest hoolitseda.

Ants Tamme: See on noore põlvkonna vaatepunkt. Aga võtame 65-aastase inimese, kellel tööturule enam palju asja ei ole. Ligi 20% Eesti pensionäridest küll töötab (sageli kohtadel, kuhu noored ei trügi, sest töö on madalapalgaline, igav vms), aga lõviosa peab toime tulema riigilt saadava pensioniga.

Sellepärast pensionäridele ei meeldigi, et sotsiaalmaksu tõlgendus on muutunud. 1990. aastate keskel haldas sotsiaalmaksu sotsiaalkindlustusamet, see maks ei läinudki riigieelarvesse, selle ainus otstarve oli pensionide maksmine. Nüüd enam nii ei ole, nüüd räägib sotsiaalminister Marko Pomerants, et solidaarsust tuleks mõista laiemalt, et nooremal põlvkonnal on ka sõnaõigus selle raha kasutamise osas.