Eesti Päevalehe arhiivist. Narkomaania ja kuritegevus


Eesti Päevalehe arhiivist. Narkomaania ja kuritegevus
Foto: Andres Putting

Narkomaania ja uimastisõltuvus kummitavad ühiskonda stabiilselt. Muidugi võib võitlus sellega olla mõnedel hinnangutel karm, kuid võitlust tuleb pidada. Sest narkomaania on üheaegselt sotsiaalne, meditsiiniline kui ka õiguslik probleem. Lugu ilmus 25.11.1999.

Narkarid tapsid taksojuhi ja politseiniku, siis jälle taksojuhi, mõne aja pärast haavas narkar üliraskelt noorukit ja surmavalt politseinikku. Kolleeg vanglast kurdab, et kõige suuremat peavalu valmistavad üha uued narkomaanid, kes vajavad tegelikult erilisi tingimusi ja erikohtlemist. Psühhiaater räägib murega uuest patsientide kontingendist, mille moodustavad umbes 30-aastased dementsed tegelased, kes on narkootikumidega jõudnud oma tervist sel määral kahjustada, et peavad kogu ülejäänud elu krooniliste vaimuhaigetena olesklema.

Kirjeldatud juhtumid kujutavad näiteid järjest tõsisemaks muutuvate signaalide reast narkootikumide tarbimise ja sellega seotud probleemidest Eestis.

Kurjategija või ohver?

Narkootikumidega seotud kuritegevuse püramiidi tipus on organiseeritud kuritegevuse autoriteedid, kellele narkoäri on tohutu kasumiga ettevõtlus. Võib-olla ilmekamalt kui kusagil mujal, tuleb siin välja maffia olemus. Püüd elatuda ühiskonda lammutavast tegevusest, lõhkudes sellega kõikide inimeste (ka oma laste) võimalusi normaalseks eluks, näitab niisuguste tegelaste asumist sisuliselt väljaspool ühiskonda.

Samal teemal:

Mida allapoole narkokuritegevuse hierarhias, seda rohkem segunevad kurjategija ja ohvri rollid. „Narkoonu”, kes koolimaja juures lapsi varitseb ja diiler, kes veel koolis käib, on enamasti ka ise sõltlased. Sotsiaalselt ja isiksuslikult degradeerunud olevus „nõela otsas”, kes peab igapäevase annuse muretsemiseks leidma kusagilt sadu või tuhandeid kroone, on juba haletsusväärne vaatepilt. Samal ajal aga ka oht, sest narkootikumi saamiseks on ta valmis tegema kõike alates varastamisest ja lõpetades tapmisega.

Mida allapoole narkokuritegevuse hierarhias, seda rohkem segunevad kurjategija ja ohvri rollid.

Narkokuritegevust ja narkomaanide toime pandud kuritegusid tuleb eristada. Esimesel juhul on tegemist keelatud narkootiliste ainete levitamise või omamisega, teisel juhul kuritegudega, mis narkomaan sooritab uimastijoobes või narkootikumide hankimiseks.

Mullu registreeriti Eestis 235 narkokuritegu, s.o üle kahe korra rohkem kui 1997. aastal (114). Hinnata kõigi kuritegude hulka, mille eest vastutavad narkomaanid, on märgatavalt keerulisem. Ameerikas tuldi juba kuuekümnendatel aastatel järeldusele, et narkomaanide arvele peaks langema üle poole varavastastest kuritegudest. Paraku vastutavad narkomaanid uuema aja uuringute järgi ka suure osa vägivaldsete kuritegude eest. Niisugused teod pannakse neli kuni kuus korda sagedamini toime „pilves” kui „puhtana”.

Kuritegu või haigus?

Spetsiaalsete uuringuteta pole vastavaid arve Eesti puhul nimetada võimalik, kuid suure tõenäosusega võib neid pidada nii varavastaste kui ka isikuvastaste kuritegude lõikes olulisteks.

Muidugi ei tohi olukorraga leppida. Kas aga ameerikalik „sõda narkootikumidega” edukaks osutub, on paljuski küsitav. Näiteks kehtestati USA-s 1951. aastal miinimumkaristused narkokuritegude eest: pärast esimest kuritegu kaks aastat, teist kuritegu viis ja kolmandat kuritegu 10 aastat vanglakaristust. 1956 karmistati karistusi narkootiliste ainete levitamise eest veelgi. Tulemuseks oli vangide ja vanglate arvu kiire kasv, mis omakorda suurendas ühiskonna kriminaliseeritust.

Kas ameerikalik „sõda narkootikumidega” edukaks osutub, on paljuski küsitav.

1960.–70. aastatel pöörati USA-s põhitähelepanu narkomaanide kohtlemisele ja ravile, nähes neis eelkõige haigeid isikuid. 1980-ndate märksõnadeks said jällegi karmid karistused narkootikumide levitajaile ja vägivallakuritegusid toime pannud narkomaanidele ning lootma hakati eelkõige kurjategijate hirmutamisele. Võitlusse narkokaubandusega kaasati spetsiaalselt loodud narkoteenistus, toll, piirivalve, eriteenistused ja isegi sõjavägi (Panama, Kolumbia). Tänaseks on hakatud neile meetoditele lisama nn pehmeid viise nagu narkootikumide tarvitamise ennetamine, mis eeldab probleemi teaduslikku uurimist.

Narkomaania on üheaegselt sotsiaalne, meditsiiniline kui ka õiguslik probleem. Eestis tuleks alustada selge pildi loomisest narkomaania seostest kuritegevusega. Pildi teise poole kujundaksid aga narkomaania probleeme käsitlevad sotsiaaluuringud. Tulemuseks oleks riikliku narkopoliitika väljatöötamine, sest vajadus selleks on ilmselge.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare