Eestis kehtivad ohtlike ainete piirväärtused tulenevad Euroopa keskkonnadirektiividest. Paberil on asi ilus, kuid me ületame neid norme enamatel päevadel aastas kui direktiivid lubavad. Ka ei suuda Eesti jälgida kõigi oluliste saasteainete sisaldust õhus ja me isegi ei pruugi alati teada, et ohtlik saastepiir on ületatud. Selle hinnaks on sajad enneaegsed surmad.

Eriti hulluks muutub õhukvaliteet talvel pikemate külmade korral. Siis on ülemised õhukihid soojemad kui alumised ning õhus olev „sodi” mitte ei tõuse üles, vaid jääb alumistesse õhukihtidesse pidama.

Peenosakesi tekitavad talvel ka naastrehvid, teede soolatamine ja liivatamine. Kuumadel suvepäevadel tõuseb saasteainete kontsentratsioon seevastu päikeseenergia toimel käivituvate reaktsioonide tõttu. Sügisel ja kevadel on eestlastel ikka veel kombeks arhailisel viisil aiaprahti põletada ja mõni viskab sinna lisaks märgadele lehtedele ka vana voodi ja tooli.

Naastrehvide kasutamist peetakse Eestis viimasel ajal justkui paratamatuks.

Kuid õhusaastet ei pea võtma paratamatusena – selle vastu saab palju ette võtta.

Paljud riigid reguleerivad autoliiklust tiheasustusega aladel. Näiteks Põhja-Itaalia Vicenza linnas keelati tööpäevadel siseneda linna kella 9–18 vahel autodel, mis on tehtud enne aastat 1997. Põhja-Itaalia provintsis Trentinos lubati talvise sudu korral sõita ühel päeval paaris-, teisel päeval paaritu numbriga autodel. Münchenis ja paljudes teistes Saksa linnades on linn jaotatud tsoonidesse, kuhu tohivad siseneda vaid teatud emissiooniklassiga sõidukid.

Õhku saastab ka ahiküte

Riike, kes lubavad talviti naastrehve kasutada, on maailmas vähe: need lõhuvad teid ja paiskavad õhku peenosakesi. Eesti politsei teatas sel kevadel avalikult, et nad rehve ei kontrolli. Praegu on august ja nii linnas kui ka maanteel kuuleb pidevalt naastrehvide klõbinat. See võib tunduda tühise õigusrikkumisena, kuid paraku on sel karmid tagajärjed: õhusaaste ja lõhutud teed.

Naastrehvide kasutamist peetakse Eestis viimasel ajal justkui paratamatuks. Samal ajal arendavad maailma teadlased tehnoloogiaid maanteede soojendamiseks talvel näiteks maasoojuspumpadega. See lahendus ei ole odav, ent kui arvestame, et maanteede soojendamisel langevad ära kulutused teede lumest lahtilükkamiseks, soolatamiseks ja liivatamiseks ning remondiks (kasutada saab tugevamat asfaldisegu ja naastrehvide vajadus langeb ära), tasub tehnoloogiat katsetada. Eesti võiks haarata juhtpositsiooni keskkonnasäästliku teedeehituse alases teadus- ja arendustegevuses.

Õhku saastab ka ahiküte, mis tekitab peenosakesi. Paljudes USA piirkondades on ahiküte kas osaliselt või täielikult keelatud, eriti suure suduohu korral. Tartus Karlovas ületas peenosakeste kontsentratsioon selle talve krõbeda pakase ajal piirväärtusi tervelt üheksal päeval. Õhk oli läbipaistmatu, raske oli hingata.

Paljudel Eesti peredel, kes kasutavad ahikütet, pole lihtsalt raha, et uuele küttesüsteemile üle minna. Neil oleks vaja selleks riiklikku toetust. Eesti kui e-riik võiks olla julgem uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisel.

Puhtama õhu nimel

Keelustada naastrehvid ja minna üle maaküttega soojustatavatele teedele
Toetada ahiküttega maju alternatiivsetele kütteviisidele üleminekul
Kehtestada õhku enam reostavatele autodele linna sissesõidu piirangud
Mitte põletada aiaprahti