Suuri üllatusi küsitlus seega ei pakkunud, esikahekümnes on valdavalt esindatud legendaarsemad tegelased sajandi algupoolelt ning laulva revolutsiooni ajal esile kerkinud poliitikud, kes (välja arvatud Vaino Väljas) söövad poliitiku mõru leiba tänini.

Tänapäevaste poliitikute osas oli enamik küsitluses osalejaid selgelt polariseerunud. Need, kes kirjutasid hääletussedelile Mart Laari ja Siim Kallase nimed, ei andnud peaaegu eranditult oma toetust Edgar Savisaarele ega Arnold Rüütlile ja vastupidi.

Avalikus teadvuses on suur lünk

Seevastu mõlema leeri esindajad tunnustasid üpris üksmeelselt Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri. Teised sajandi esimesel poolel tegutsenud poliitikud on juba märksa vähem tuntud-teatud, ehkki valituks osutusid nii iseseisvuse heaks töötanud, kuid selle vilju mitte maitsnud Jaan Poska ja Jüri Vilms, ja eelkõige murrangulisel ajal meelekindlust ilmutanud Johan Pitka ning Jüri Uluots.

Ometi ilmnes küsitluses selgesti, et esimese iseseisvusaja poliitikuid teavad eestlased väga halvasti. Tuntakse ainult päris tipptegijaid, aga kuna tervete põlvkondade kaupa pole koolis Eesti ajalugu korralikult õpetatud, siis viimasel kümnendil ajakirjanduses ilmunud artiklid pole nii suurt lünka avalikus teadvuses piisavalt täitnud.

Kohe küsitlust korraldama asudes kartsime, et just poliitikutel tekib kiusatus küsitlustulemusi võltsida, et neid siis poliitikas enese reklaamimiseks ära kasutada. Seepärast ajastasime küsitluse Riigikogu valimiste järgsesse aega. Sellegipoolest ei pidanud viis-kuus poliitikut paljuks aktiviseerida oma erakonnakaaslasi enda kasuks hääletama. Kui seejuures järgiti küsitluse mängureegleid, läksid hääled arvesse, kui aga samast arvutist anti järjest 120 häält ühe Eesti erakonna esimehele, siis lahutasime need kui selge sohitegemise üldtulemusest maha.

Ootuspäraselt on küsitlustulemus väga poliitikutekeskne. Ainsate sõjaväelastena pääsesid nimekirja Johan Laidoner ning Julius Kuperjanov, kellele okupatsiooni ajal tegid head reklaami trotslikud tudengid ja õpilased, käies Tartus tema hauale küünlaid panemas.

Diplomaatidest on ainsa erandina suurkuju Ernst Jaakson, aga eks olegi hiljuti manalateele läinud Jaakson oma hiidpika tööajaga suur erand kogu Eesti välissuhtluses.

Ükski ettevõtja pildile ei pääsenud

Üks suur eripära torkab Sajandi 100 suurkuju valimistel ühiskonnategelaste osas siiski välja – nende seas pole ühtegi ettevõtjat.

Sajandi alguse Eesti ettevõtjatest mäletavad haritumad inimesed küsitluse põhjal otsustades ainult Joakim Puhki, legendaarse ettevõtjate perekonna pead. Ent kui isegi esimese iseseisvusaja tipp-poliitikutest enamus on rahva seas vähe tuntud, mis siis veel ettevõtjatest rääkida. Nõukogude-aegsed legendaarsed kolhoosiesimehed või suur-ettevõtete direktorid ei anna suurkuju mõõtu kuidagi välja. Nimistus olid küll mõned kaasaegsed ettevõtjad, kuid nende panus on võrreldes kaasaegsete poliitikutega veel selgelt liiga lühiajaline ja raskestihinnatav. Kaasaegsetel poliitikutel on oma kätetöö – Eesti riik – juba ette näidata, ettevõtjatel annab suurkuju nr 1 Lennart Meri tellimust täites Eesti Nokiat luues veel pikki aastaid pingutada.