Pikisilmi oodatud seadust tervitasid 1991. aastal ligi 200 000 õigusjärgset omanikku, kelledest suur osa aga praegu vaatavad nördimusega tagasi “vennatapusõjale”, sest reform oli halvasti kavandatud ja andetult ellu viidud Miks siis ebaõnnestus reform?

Esiteks. Ülemnõukogu otsusega moodustatud ajutine komisjon omandi- ja maareformi küsimustes püüdis ühe sõõmuga lahendada erastamist, tagastamist, kompenseerimist, munitsipaliseerimist ja muudki. On ilmselge, et sedavõrd keerulise probleemideringi lahendamisele tulnuks asuda järk-järgult ja palju läbimõeldumalt. Selle tulemusena asendati üks ebaõiglus teisega.

Teiseks. Omandi- ja maareformi läbikukkumise peapõhjuseks pole mitte sedavõrd halb seadus, kuivõrd riigi distantseerumine enda algatatud reformidest. Ilmselt tulnuks ühiskonna olemust muutev reform ellu viia analoogselt suurerastamisega, kus põhitegijaks oli valitsuse juhtimise all tegutsev suurte volitustega organisatsioon. Kohtadel tulnuks teha vaid maade ja varade üleandmise menetlus.

Kolmandaks. Võimul olnud erakondadel on olnud maa- ja omandireformist erinev arusaam, mistõttu reformi strateegiat ja taktikat on korduvalt muudetud.

Neljandaks. Reformide läbiviimise usaldamine omavalitsustele oli jäme viga, sest enamikus omavalitsustes olid juhtiva koha hõivanud reformidevaenulikud jõud, kes kasutasid neile teenimatult sülle langenud võimalust isiklikuks rikastumiseks.

Viiendaks. Nii omandi- kui ka maareformi on muudetud ja täiendatud kümneid kordi, millega on rikutud rahvusvahelises õiguspraktikas üldtunnustatud õigusjärgse ootuse printsiipi. Näiteks võib tuua saksa järelümberasujatele vara tagastamist.

Kuuendaks. Reforme viidi kohapeal läbi juhuslikult ja eri paigus erinevalt. Juriidiliselt halvasti ette valmistatud kohalikud spetsialistid ei suutnud (ja ei tahtnud) logisevas seadustikus orienteeruda.

Seitsmendaks. Reformide algaastail tegutsenud reformiministri institutsioon oli liialt väike ega suutnud reforme vajalikult kureerida ning kohapealseid vigu ja omavoli vältida.

Kaheksandaks. Poliitiliste otsustega jäeti realiseerimata võimalus viia maa tagastamisel läbi ümberplaneerimine või ümber-kruntimine, mis võimaldanuks rohkem ja õiglasemalt maad tagastada ja erastada.

Üheksandaks. Poliitiliste otsustega peteti õigustatud subjektide lootust maade eraomandisse andmiseks EVP-de eest ning jäeti lahendamata nn sundüürnikele EVP-dega maa ostu eelisõigus linnade ümbruses krundistatavatele maadele. Lahendamata on jäänud pikaajaliste madalaprotsendiliste laenude võimaldamine sundüürnikele eluaseme soetamiseks ja õigusjärgsetele omanikele elamute korrastamiseks, mistõttu rahulolematud on mõlemad pooled.

Kümnendaks. Eesti kohtud on maa- ja omandireformi läbiviimisel üles näidanud oma suutmatust lähtuda õigusest, õiglusest ja seadustest.