100% taastuvenergiat: käsi kullas või istmik mullas?
Üheks kirgi kütvaks projektiks on ka Eesti Taastuvenergia Koja ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja ühine projekt TE100. Täielik üleminek taastuvenergiale on lennukas idee, mis sisaldab vastuolusid ja tekitab hulga küsimusi. Teadlaste ja inseneride hinnangul pole kahtlust, et tehnoloogilisi arenguid arvestades on idee teostatav. Kas see on Eesti ja Euroopa maksumaksjale praegu jõukohane, on kaheldav.
Napp varustuskindlus
Taastuvenergiale täieliku üleminekuga kaasnevad varustuskindluse probleemid, mida saab lahendada ainult energiasalvestite või reservtoiteallikatega, ja seda kõigil võrgu tasanditel. Seega kaasnevad suured investeeringud elektrivõrku, salvestitesse, hoonete ja tööstuse tarbimise juhtimisse.
Suurte elektrijaamade puudumise korral on oluline reservtoide avariiolukordadeks – olgu siis tegemist pikaajaliste halbade ilmaoludega, biomassi varumisprobleemidega või välisvõrkude riketega –, sh elektritootmise puudujääkide katmiseks ja elektrikvaliteedi tagamiseks. Vaatamata perspektiivsele salvestavale hüdroelektrijaamale, on gaasi impordi lõpetamisest rääkimine seega ennatlik.
Lisaks elektrivõrgu sõlmede ümberehitamisele tähendab taastuvenergia ulatuslik rakendamine suuremat elektri hinna kõikumist ja tarbimise hinnapõhist juhtimist. Tarbimise suuremahuline juhtimine pole mitmes tööstusharus mõeldav, sest toob kaasa tootmise kvaliteedi languse ja täiendavad kulud. Et toote kvaliteeti ja hinda säilitada, peab tarbija investeerima oma tootmise ja elektrivõrgu uuendamisse või elektrijaama rajamisse. Kui üksikud ettevõtted saavad tootmisjäägid kohalikuks elektritootmiseks ära kasutada, siis enamikul juhtudel võib olla odavam tootmise kolimine kolmandasse riiki. See mõjutaks märgatavalt Eesti majandust ja ühiskonda.
TE100 ennustus, et taastuvenergia tootmise kulu 2030. ja 2050. aastal on oluliselt madalam võrreldes põlevkivi- ja tuumaenergia omaga, ei pruugi tehnoloogilisi, majanduslikke ja poliitilisi arengusuundi arvestades tõeks osutuda. Ameerikas ennustati eelmisel sajandil, et aastatuhandevahetuseks toodetakse kogu elekter fotoelektriliste paneelidega, aga praegu see nii ei ole.
Maksumaksja kulu
Eksitav on väide, et taastuvenergia rakendamisel on maksumaksja kulu null. Kui erakapital asub massiliselt tegelema heategevusega ja elektrit tasuta jagama, siis oleme ilmselgelt kas kommunismi või maapealsesse paradiisi jõudnud. Struktuurifondide, heitmekaubanduse ja rohesertifikaatide raha ei tule trikimehe kaabust, vaid ka see tuleb lõpptarbija-maksumaksja rahakotist, olgu selleks Euroopa (sh Eesti) või muu maailma maksumaksja.
Debatti vajab küsimus, kas põlevkivi ressursitasu, mille maksavad kinni tarbijad ja mida riigieelarves jagatakse osaliselt ka vaesemale ühiskonnakihile, tuleks suunata välismaise taastuvenergia ettevõttele ja tehnoloogia importijale või kodumaisel kapitalil põhineva taastuvenergia tehnoloogia arendajale ja lõpptarbijale energiasäästlike ja -sõltumatute lahenduste toetamiseks.
Ühekordsed suuremahulised välisinvesteeringud, mis on mõeldud vaid siseturule uute teenuste pakkumiseks ja klientuuri võitmiseks, ei too pikaajalist majandusedu. Edaspidi hakkavad Eesti tarbijad investeeringut kinni maksma. Välisinvestori poolt Eesti kohal olevast tuulest ja päikesest toodetud elektri piiri taha müümine ei garanteeri teenitud tulu reinvesteerimist Eestisse või negatiivse väliskaubandusbilansi vähenemist.
Eelkõige tuleb suurendada kohaliku ja omamaise tööstuse ekspordivõimet näiteks arvestades elektri tarkvõrkude lahendusi, millega kaasneb teadus- ja rakendusuuringute ja omamaiste ettevõtete tootearenduse kasv. Siin vääriks diskussiooni ettevõtetele tulumaksu kehtestamine ja sellest vabastamine, kui ettevõte on seotud Eestis läbiviidavate rakendusuuringute ja tootearendusega. Kui toetus on võrreldes maksudena arvestatava kuluga piisavalt väike, oleksid võitjad kõik osapooled.
TE100 visioonist ei selgu, kui pikas perspektiivis 10 000 uut töökohta luuakse ja millist kvalifikatsiooni need nõuavad. Kui töökohad on seotud vaid uute elektrijaamade paigaldamise ja nende hilisema teenindamisega, siis maksame selle tulevaste elektriarvetega „rõõmsalt” valitsust ja halba ilma kirudes kinni.
Edendades omamaist innovatsiooni, sh taastuvenergeetika seadmete-süsteemide tootearendust ja tootmist, tagame kõrgetasemelise turustamise korral ka ekspordi ja SKT kiire kasvu, sh kõrgel tasemel inseneriteaduse järjepidevuse ja tõsiste investorite huvi. Raua tuim import suurendab vaid kiiret kasumit lootvate spekulantide huvi.
Elektri tarkvõrkude tehnoloogia arendamisega ja väiketarbijatele suunatud toetusmeetmetega tuleb jätkata, sest see loob eeldused järkjärguliseks uue tehnoloogia rakendamiseks, sh vähendab keskkonna-, majanduslikke ja poliitilisi riske. Eelkõige tuleb toetada taastuvenergialahendusi, mis on võimelised hoone või hoonekompleksi piires võrgust sõltumatult töötama. See tähendab aga energia tootmise ja tarbimise kokkulangevuse hindamist ja selle alusel tehtavaid toetusotsuseid.
Suurim toetuse osakaal tuleks määrata neile, kes kasutavad lokaalselt toodetu kohapeal ära. Nii oleks ehk tagatud ka võrdsed võimalused rahva vaesemale osale. Autonoomne süsteem on kallis, aga kriisiolukorras vähem haavatav. Toetusmeetmete sisse peavad mahtuma ka mikro-koostootmisjaamad kui majapidamistele sobivaim taastuvenergia lahendus. Kaugeleulatuvad otsused, eriti energeetikas, vajavad senisest põhjalikumat majanduslikku ja sotsiaalse mõju analüüsi. Vastasel korral tuleb jälle tõdeda, et siil oli targem kui Kalevipoeg. 1
Samal teemal
Taavi Veskimägi „Kas usaldame soomlasi?” EPL 23.11
Ago Õispuu „Auvere põlevkivijaama raha päikesepaneelidesse!” EPL 16.11
Sven Mikser „Elektrist, turvalisusest ja seaduslikkusest” EPL 17.11
