25 aasta eest oleksime välja naernud tõdemuse, et maa ei täitu oma lastega
„Ükskord me võidame niikuinii!" See Heinz Valgu loosung tuli käibele 11. septembril 1988 Eesti ajaloo suurimal meeleavaldusel. „Ükskord" tähendas võitu, mis saabus 20. augustil 1991, kui Ülo Nugis hingeliigutusest pinevil häälel teatas: „Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Eesti riiklikust iseseisvusest"? Palun hääletada! Vaja on 53 häält ... Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud." (Aplaus.) Nii sündis meie 25aastane Eesti. Muinasjutud lõpevad lausega „ja kui nad ära ei ole surnud..." Ilusa ja kangelasliku alguse järel tuleb argipäev, millest muinasjutud ei räägi ning mis kipuvad meid ja aateid välja suretama. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Tahtsime ju iseseisvat Eesti riiki ja selle riigi me ka saime. Järelikult sellist riiki me tahtsimegi. Ka mitte eriti spirituaalse mõtlemisega skeptikud kalduvad nõustuma, et eksisteerib kosmilise külgetõmbe seadus. Mida tellime, selle saame. Vaimsed naised on muu hulgas üha avalikumalt asunud endal nägema süüd selles, et täna pagulasmassid siia maile kipuvad voolama. Eestlannad aina siunavad, mis-mehed-need-eestlased-tossikesed-ka-on - ja saadetaksegi otse taevast tõmmud tegijad. Uued ajad-kombed ja laulud tulemas.
Enese vabaks laulmisest meile rääkida meeldib - kes poleks kuulnud legende laulvast revolutsioonist, millest on saanud kaunis müüt, lausa bränd. Eks ta koos laulupidudega osa meie rahvuskehandi kollektiivsest teadvusest ole. Ent Eesti sai vabaks tänu sünergiale, mille moodustas rahva tahe, poliitikute ja kümnete tuhandete aktivistide ühine töö, mis tõi meile tagasi vaba Eesti.
25 vabaduseaastale tagasi vaadata on hämmastav, lausa peadpööritav. Sama uskumatu kui lastele-lapselastele rääkida, et alles äsja polnud meil üldse telekat, siis kahe kanaliga mustvalge - või et veel hiljuti oli telefon numbrikettaga, seinas stepslis olev luksuslik nähtus, mille saamine oma koju kuulus järjekordade ja defitsiidi rubriiki. Tänane progress on oma kiiruse ja transformatsioonidega tõeline ulme.
Kadestamisväärt seis
Eesti areng tegelikult ka. Vaatamata 2007.-2009. aasta rängale kriisile on Eesti majandus seisus, mida enamik teisi Euroopa riike kadestaksid. Eesti olnud üks kiiremini areneva majandusega riike kogu Euroopas, siin välja kujunenud ärikliima kuulub Euroopa Liidu soodsamate hulka. Eesti riik on näidanud, et läheme õiges suunas.
Meie tee on olnud tõusude ja mõõnadega, aeg-ajalt ka tagasilöökidega, kuid see tee on olnud minu meelest õige. On jah väga kahju, et tänased pensionärid, üleminekuaja tegijad kaotasid oma vaevaga kogutud säästud. Võidule pääsenud individualism moondus egoismiks. Avalik huvi jäi täiesti tahaplaanile. Toona vigade paranduseks aega ei olnud, tuli kiiresti liikuda edasi. Nüüd tagasi vaadates mõistame, et tihti saame kasutada oma mõtetest vaid poolt, sest ka vastupidi mõtlejad peavad tasakaalu huvides mõistma meid ja meie neid.
Olles läbi elanud noore ja vihase, lisaks ülimalt kiire ja jõulise kapitalismi tekke, oleme nüüd demokraatlik riik kõigile, kes siin elavad ja töötavad. Ka majanduslikust arengust võime heameelt tunda, kuid kõigel on oma hind - ja hinnaks on sageli otsustajate hoolimatus lihtrahva käekäigu vastu. 25 aasta eest oleksime välja naernud tõdemuse, et maa ei täitu enam piisavalt oma lastega ... Nüüd on laulva revolutsiooni aegsest beebibuumist mälestus nii hell, koolid-lasteaiad sulguvad seoses laste puudumisega - needki, kes on sündinud, kipuvad koos vanematega Soome ja Austraaliasse kolima. Kuid pidupäeval noore hinge pahategudest ei räägita. Pidupäeval loodetakse, et nooruki küpsedes loovad siia jäänud elukeskkonna, kuhu võõrsile läinud naasevad ja järgmise põlvkonna eestlased sünnitavad. Kui muidugi pagulasmassid ette ei jõua...
Jah, toimub ka poliitiline kemplemine, erakondlik egoism ja võimu-sumo liivakastimäng. Lubadusi andes unustatakse, et riigi rahakoti suurus ei sõltu poliitikute valimislubaduste suurusest. Aga paraku nii meil siin on, ja millises riigis seda ei toimu? See, et ise oleme valinud sellise riigikogu, kust tuleb selline valitsus, nagu ta on, see juba teine küsimus. On soov näha edaspidi tolerantsemat ühiskonda, kus üks poliitik ei alaväärista teist, vaid peab läbirääkimisi ja arvestab rahvaga. Viib end kurssi võimalustega ja mõistab, et vaid ühe maailmavaatega ühiskond ei toimi. Oleme saavutanud päris palju - oleme NATOs, Euroopa Liidus ja mitmes valdkonnas teistest eespool. Meile küll näib, et Eestis ei ole kõik hästi, aga kui vaadata, kust ja kellega koos startisime, siis arvan, et oleme endistest idabloki riikidest palju paremas seisus.
Demokraatia tunnus on muu hulgas õigus mitte rahul olla oma riigiga, kuna lootsime paremat. Aga, sõbrad, kuniks elu, on kõik ju tehtav ja parandatav. Jäägu see ideaaliihalus püsima ja viigu hetkeseisuga rahulolematus meid edasi! Palju õnne, küpsusikka jõudnud Eesti!
