80 heategu ühe vaba päevaga

Üha olulisem on see, kas ja kuidas panustab tööandja ühiskonna arengusse ja kas töötajal on võimalik selles kaasa lüüa.

Vähem kui kaks aastat tagasi, 2014. aasta Kääriku metsaülikoolis jõudsime umbes sadakonna kaasteelisega arusaamani, et ilmselt on lähiminevikku jäänud kaks vastandpoolust. Esiteks „lollid ärimehed”, kelle jaoks toetustegevuse mõõdupuu on silmatorkavasse kohta üles pandud logo suurus. Teiseks „suured kunstnikud”, kelle loomingust mitte keegi peale nende endi ei pea aru saama või ei tohigi aru saada.

Praegu, 2016. aasta kevadel on sotsiaalse sidususe küsimused teravamad kui kunagi varem. Kodanikud ei seosta end Eesti edusammudega, ei tunta rõõmu majandusarengust ega muust heaolu kasvust, mida statistika näitab. Meid lõhestavad pidevad diskussioonid kooseluseaduse, pagulaste, Euroopa rahatrüki või NATO sõdurite üle. Ometigi suudame oma erimeelsused kõrvale jätta, kui kaalul on mõni tõeliselt suur või oluline asi. Või kui on põhjust siiralt rõõmustada – nagu olümpiavõidu või laulupeo puhul.