Aare Pilv: Vaikiv või kurt ajastu?

 (149)

Aare Pilv: Vaikiv või kurt ajastu?
Aare PilvFoto: erakogu

Mul on juba mõnda aega, juba mitu aastat tunne, et sõjaeelse ja praeguse Eesti Vabariigi ühiskondliku kulgemise vahel on mingi mustrisarnasus, et meil on oht teha samu vigu, ainult et me ei näe sarnasust läbi.

Olen ikka mõelnud, et tahaks praeguse aja kohta öelda „vaikiv ajastu”, aga paralleel 1930. aastatega ei vea ju üksüheselt välja – kõike on lubatud rääkida, valimised on vabad, ei pea kartma võimu repressioone jne. Aga Ahto Lobjaka artikkel „Riik kuu peal” (17.10 PM) avab tolle vaikuse nüüdse sisu: mitte et rääkida poleks võimalik, vaid võim ise vaikib ja teeb näo, nagu ka inimesed vaikiksid.

Võimu kuritarvitus on kõigile silmanähtav, sellest isegi räägitakse valjusti. Pooleldi tunnistab võim seda isegi (nt peaministri reetlik avaldus rahastamisskandaali puhkedes, et „tegelik olukord” tuleb seadustada), aga puudub see, mis teeb kommunikatsioonist kommunikatsiooni: kõnetegude teoline aspekt – kõnetegu ei saada midagi korda, s.t pole tegelikult tegu. (Ma viitan siin J. L. Austini ja J. Searle’i kõneaktide teooriale, mille kohaselt kõnetegu ei piirdu ainult lause kuuldavale toomisega, iga tähendusliku kõneakti eesmärk on midagi teha, kuidagi toimida, kas või mentaalselt.)

Kuid see, mida me praegu näeme, on oma loomult täielik kommunikatsiooni simulatsioon: mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga. Olemuselt on see kommunikatsiooniahela katkestus: me näeme, et ühe erakonna (ja tõenäoliselt ka teiste erakondade) rahastamine ei ärata usaldust (seega on põhimõtteliselt väga raske erakondlikku poliitikat üleüldse usaldusväärseks pidada, sest me lihtsalt ei tea, kust lähtuvad rahaga kaasa tulevad poliitilised mõjutused), aga meile sisuliselt naerdakse näkku ja öeldakse: „See võib ju vabalt nii olla, kuigi me seda ei tunnista, ja te ei saa sinna mitte midagi teha.”

Vaikiva aja südamik

Meile ei öelda „Kuss!”, keegi ei saa öelda, et meie sõnavabadus on alla surutud. Meid lihtsalt ei kuulda, kuni me jõuamegi tolle wittgensteinliku järelduseni, et millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. Ja just selles mõttes oleme triivinud uue vaikiva ajastu südamikku, kus ei vaikita (sest kõnelda ei tohi), vaid kus muudkui kõneldakse, sest rääkida võib vabalt kõigest, aga kõneteod on kaotanud oma tuumse aspekti – olla tegu.

Kui poliitika üle avalikul väljal peetava diskussiooni kõnetegudel pole enam mõju poliitilistele tegudele, siis tähendab see, et poliitika ise ei asu enam avalikul väljal. Ja just see – poliitiliste tegude lahkumine avaliku diskussiooni haardest – iseloomustas ka eelmist vaikivat ajastut. Seda on raske demokraatiaks nimetada.

Aga nüüdne on üks uutmoodi vaikimine. Kui otsida võrdlust, siis see võiks olla suhtlus arvutiga. Ilmselt kõik me oleme järele andnud illusioonile, otsekui oleks arvutiga võimalik suhelda, oleme tema peale vihastanud, kui meile tundub, et ta kiusab meid, otsekui käiks arvuti sees mingi teadvuslik protsess. Ei, arvuti on ju lihtsalt masin, mille sees käivad teatud operatsioonid, kui me vastavad käsud sisestame. Ja kui me ütleme arvutile näiteks „No avane nüüd kiiremini”, on meil arvutisse täiesti reaalne emotsionaalne ja kommunikatiivne suhe, ainult et arvuti ei hakka meie lause peale kiiremini avanema, meie kõneteol puudub arvuti jaoks teo mõõde. Tegelikult me vaikime, sest arvuti ei osale selles suhtluses üldse. Kõne, suhtlus ei seisne ainult millegi ütlemises – kõneteo vältimatu koostisosa on eeldatav kuuldavus.

Nii on ka meie praeguse võimuga. Vahel on tunne, et ulmest tuttav robotite võimuhaaramine ongi juba aset leidnud, ainult mitte robotite inimlikustumise teel (nagu seda ikka kujutletakse – robotid saavutavad eneseteadvuse jne), vaid inimeste robotistumise näol. Ja on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille töö tuleb korraldada võimalikult ökonoomselt. Ta korraldab riiki vastavalt enda loomusele. Meie võim valitseb tänu vabadele valimistele – aga ta on valitud nii, nagu valitakse poes eri arvutimarkide vahel. Teda on valinud inimesed, kes pole aru saanud, et arvutil pole aju ega südant, vaid protsessor ja kõvaketas.

Võimu kurtus

Mu eelmised laused viitavad muidugi sellele, et asi pole lihtsalt võimu ja „meie” vastanduses – asi on mingis ühiskondlikus äraspidises „tiigrihüppes” tervikuna, „me” oleme teatud mõttes ära teeninud selle, kes meid valitseb. Tekib küsimus, millal oli hetk, kui see robotiseeritud vaikimissuhe rahva ja võimu vahel kinnistus. Oli see ehk 2007. aasta kevad – kui mõelda, et tollal ilmselt tundis Eesti venelaskond midagi sarnast, mida nüüd tunneb ühiskond laiemalt? Või oli see kunagi varem? Aga kui nii, siis kus on see punkt, kus langes valik praeguse olukorra poole? Ma ei ütle, et ma tean seda – ma küsin.

Sõber küsis eelneva jutu peale, kas poleks ehk õigem nimetada seda mitte vaikivaks, vaid kurdiks ajastuks. Ma arvan, et siiski mitte. Kirjeldada seda lihtsalt võimu kurtusena tähendaks öelda just seda, et kogu vastutus on kiuslikul võimul, kes ei taha kuulata. Mul on tunne, et võimu kurtus ehitub ühiskonnas millelegi, mida võiks kirjeldada kui teo kaotsiminekut kõnetegudest – et kõneteo sisemine kehtivusjõud, mis teebki kõnelemisest alles kõneteo, on kuhugi hajunud, mis tähendab, et tegelikult vaikitakse, kuigi kõneldakse.

Ma tahan just osutada sellele paradoksile, et täieliku sõnavabaduse korral (Eesti on ju sõnavabaduse indeksite poolest maailma tipus) võib ometi juhtuda, et see vabadus ei taga seda, mille nimel ta kehtestatud on – seda, et tõde oleks kogu aeg võimalik.

Võimu kurtus on tegelikult sümptom millestki muust, sellest, et kogukonnasisene kõneaktidele kehtivusjõudu andev siduvus ja sidusus on puudulik. Ja seepärast on oluline mitte ainult see, et võim on kurt, vaid et see kurtus on mingi teatava vaikimise peegelpilt, sest ega võim, mis meil praegu on, pole tekkinud tühjalt kohalt, ta vastab ikka ühiskonnale. Võib-olla pole piisav nentida nukralt, et võim on robot, vaid tuleb ka küsida, kas äkki pole selle aluspõhjaks ühiskonna harjumus rääkida võimuga nagu arvutiga, lootmatagi sisulist vastust, vaid lihtsalt sisestades iga nelja aasta tagant mingi käsurea ja pidades loomulikuks, et võim teeb operatsiooni efektiivselt lõpuni.

Ka võim koosneb konkreetsetest inimestest, selleski mõttes ei tahaks ma kõnelevat rahvast ja kurti võimu rangelt eraldi seada – sest selle loogiline järeldus oleks sisepaguluslik „ärgem siis suhelgemgi võimuga, vaid omavahel, ja siis me talle alles näitame”. Meil on õigus võimult vastust oodata, sest nad on inimesed, nad peaksid samuti kuuluma „meie” ringi, ja meil tuleb hakata mõtlema, mida teha siis, kui osa sellest omavahelisest ringist ei käitu enam inimestena. Sest võimust ei pääse me kuhugi, olgu ta siis vähemasti võimalikult inimlik. Meil tuleb mõelda, kuidas meie kõneteod saaksid tagasi tolle eeldatava kuuldavuse, millega kõne alles saab tähenduse.

Mul pole vastuseid. Mu jutt on pingsalt vastuseid ootav küsimus.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare