Nii kaitse- kui välisminister on sotsiaaldemokraadid ja seega ei ole mingit pidi tegu poliitilise kaklusega erinevate erakondade vahel.

Kaks päeva enne skandaali puhkemist osales Rootsi kaitsejõudude ülemjuhataja Sverker Göranson televisiooni hommikuprogrammis ja vastas muuhulgas küsimustele venelaste võimaliku reaktsiooni kohta planeeritava sõjaväeõppuste osas.

Ta ütles sõnaselgelt: „Mind tegelikult ei huvita see, mida arvavad venelased. Tähtis on see, et tegutseme vastavuses Rootsi valitsuse poliitikaga. Meie valime ise, kuidas ja kellega koos me õppusi läbi viime. Demokraatlikud riigid valivad ise oma tee. Ma ei usu, et keegi Rootsis – olgu see siis valitsus, parlament või kaitsjõudude juhtkond – aktsepteeriks, et keegi väljastpoolt otsustaks selle üle, kellega me koostööd arendame.“

Ometi tundub, et just selline vastutulek venelaste sekkumisele on aset leidnud...

Vene hirm – ryss skräck – on rootslaste jaoks vägagi reaalne tunne. Kuigi see väljend pärineb mitmesaja aasta tagustest Vene rüüsteretkedest Rootsi idarannikule ja saarestikule, elab hirm endiselt edasi nii folklooris kui tänapäeva rootslaste arusaamades. Uskuge või mitte, aga see on suhteliselt tavaline siiani, et väikseid lapsi hirmutatakse: venelased tulevad ja viivad su ära, kui sa pahandust teed.

Venelased on muidugi omalt poolt igati selle hirmu edasielamisele kaasa aidanud. Baltikumi okupeerimine, Talvesõda Soomega – selge see, et need sündmused ei ole vähendanud rootslaste hirme. Külma sõja ajal ei möödunud praktiliselt ühtegi aastat ilma mõne tõsisema venelaste poolt korraldatud intsidendita Rootsi territooriumil – kõige tavalisemad neist olid Rootsi saarestikus ringi sõitvad vene allveelaevad. Nii või teisiti, Rootsi rahvas ja kaitsejõud on täpselt samamoodi kui eestlased teadnud kogu aeg, et oht tuleb idast.

Eesti, Läti ja Leedu valisid oma julgeoleku kindlustamiseks NATO liikmelisuse, rootslased on lootnud siiani oma neutraalsusele. Eks Rootsiski ole kogu aeg mingi osa rahvast tahtnud ühineda NATO-ga, aga praegu on tegelikult esimest korda näha avaliku arvamuse uuringutest, et NATO-ga ühinemist toetab enamus rootslasi. Täiesti selge on see, et kui NATO-ga ühineks Rootsi, oleks ka Soomel väga raske üksinda välja jääda. See stsenaarium on aga vist esmakordselt pannud ka venelased tundma hirmu Rootsi ees.

Vene analüütikud ei tee mingit saladust sellest, et Venemaad ei eruta eriti see, kui Rootsi uuesti asuks oma vahepealsetel aastatel kokku tõmmatud kaitsevõimet arendama. Küll aga hirmutab venelasi tõsiselt võimalus Rootsi ja Soome astumisest NATO-sse. Balti riikide julgeoleku seisukohalt oleks see muidugi suurepärane uudis ja see muudaks kogu Läänemere regiooni julgeolekukontsepti päris põhjalikult.

Venelastele ei meeldi see väljavaade üldse ja nad teevad kõik, et takistada iga pisematki sammu, mis neile tundub Rootsi ja Soome lähenemisena NATO-le. Selles mõttes ei ole uudis see, et Vene saadik Rootsi välisministrit mõjutada püüab. Küll aga on minu jaoks uudis see, et Rootsi valitsus sellisele survele nii kergelt järele annab. Huvitaval kombel ei nähtu memorandumist, et rootslased oleks tõstnud kohtumisel venelastega isegi teemaks küsimusi allveelaevadest, vene lennukite transponderita lendamisest Läänemere kohal ja õhupiiri rikkumistest.

Küsimusi, mida venelastega arutada, on rootslastel kasvõi Ukraina sündmuste taustal küll ja veel. Selle asemel patsutati venelastele õlale, lubati ka Soome nimel, et ei Rootsi ega Soome lennukid ei maandu õppuste käigus Ämaris ning lisaks planeeritakse lähiajal välisministri visiiti Moskvasse.

Lohutuseks julgen ennustada, et seda kriisi Rootsi praegune välisminister üle ei ela ja alati võib loota, et ta järeltulija on pisut tugevama selgrooga. Sel juhul läheks see praegune skandaal isegi asja ette.