“Õigusriiklus on kahetsusväärsel kombel Eesti riigi kõige nõrgem lüli.

Riik peab Eesti põhiseaduse alusel olema korraldatud selliselt, et ükski põhiseaduslik institutsioon ei saaks jämedat otsa enda kätte haarata. Ma kordan veel kord meie põhiseaduse põhitõde: Eestis peab valitsema võimude tasakaalustatud lahusus. Tasakaal ja kahekõne põhiseaduslike institutsioonide vahel, tasakaal ja kahekõne riigi ja Eesti kodaniku vahel. Ega mitte sportlik kihu, kes kellele ära teeb.

Ammugi ei tohi lubada, et partei ja valitsus kõnelevad riigi nimel. Me teame, kuhu see välja viib. Eesti välispoliitiliste prioriteetide saavutamise esimeseks tingimuseks, Eesti püsimiseks, peame tunduvalt tõhustama Eesti õigusriiklust. Mul on hea meel, et valimiskampaania saginas ei tõstatatud vajadust täpsustada meie põhiseadust. See vajab meie riikluse tugevate ja nõrkade külgede rahulikku analüüsi ja see peab olema päevapoliitika väline.” Need sõnad on aastast 1999.

PÕHISEADUS PEAB ARENEMA. Eesti põhiseadus on aastast 1992 hästi toiminud. Ta on tõhusalt täitnud demokraatliku ühiskonnakorralduse alusmüüri rolli. Põhiseaduses sätestatud demokraatlikud mehhanismid toimivad. Rahvas ei ole põhiseadusest võõrandunud ja peab seda omaks. Eestil on väärt põhiseadus. Kuid põhiseaduse pikaaegne traditsioon on väärtus ja põhiseadusliku korra väärtuseks ka põhiseaduse areng.

Põhiseadus on meie riigi luustik. Põhiseaduse hing on riigi kahekõne kodanikuga.

Kehtiv presidendi valimise süsteem annab Eestile väärika presidendi. Ma olen seda välisajakirjandusele ütelnud ja kordan siin uuesti: iga Eesti järgmine president saab olema eelmisest parem. See on minu usk teisse, lugupeetud riigikogu liikmed, see on minu usk valijameestesse ja eelkõige usk Eesti kodanikesse, kes on teid valinud. Meid jälgivad tähelepanelikult meie partnerid maailmas. Eesti on maailma peopesal.

Minu kahe ametiaja üheks kõige olulisemaks ülesandeks on olnud põhiseaduse kaitsmine. Olen teda kaitsnud päevapoliitiliste muudatuste eest ja rääkinud, et põhiseaduse kestmine ise on väärtus omaette. Ma olen kaitsnud põhiseadust väärtõlgenduste ja formalismi eest. Kuid täna kõnelen kui ametist lahkuv riigipea. Mõne nädala pärast olen lihtsalt president, mitte Vabariigi President. Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljapool kahtlust. Seepärast esitan teile oma tähelepanekud vajaduse kohta põhiseadust arendada ja muuta. Ma jätan ettepanekute juriidilise tausta oma ametijärglasele, kelle otsustada jääb edasine tegevus põhiseaduse muutmisel.

ETTEPANEKUD ON JÄRGMISED. Esiteks. Pean mõistlikuks viia põhiseadusesse presidendi otsevalimine. Loodan, et järgmine president valitakse aastal 2006 otse rahva poolt.

Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele. Eesti rahvas on väike. Seetõttu tajub ta oma riiki hoopis kodusemalt kui suurriigi kodanik. Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.

Põhiseaduse Assamblee kartis põhiseadust kirjutades võimu liigset koondumist ühe isiku kätte. See oli tollal ja on ka täna õige juhtmõte. Riigi aluseks on võimude tasakaalustatud lahusus. Presidendi otsevalimistega peaks kaasnema õiguslikud mehhanismid, mis tasakaalustaksid presidendi ning teiste põhiseaduslike institutsioonide pädevust.

Üks võimalus on luua uus õigusliku järelevalve süsteem, mille abil saaks lahendada Eesti Vabariigi kõigi põhiseaduslike organite vahelised pädevusvaidlused. Senine põhiseaduse praktika on näidanud, et Eesti Vabariik vajab institutsiooni, kellele seadusandja annab õiguse lõplikult lahendada näiteks valitsuse ja parlamendi või presidendi ja parlamendi vahelised vaidlused. Ja anda selge, põhjendatud riigiõiguslik lahend. Eestis mängitakse pingpongi süüdistustega, et üks või teine põhiseaduslik instants on rikkunud põhiseadust. See on kergemeelne, see õõnestab kodaniku usaldust riigi vastu.

RIIK ON KOOSTÖÖ. Parlament ei ole riik. President ei ole riik. Ammugi ei ole riik partei ja valitsus. Riik on kõigi nende ja nimetamata jäänud põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud ja sõbralik koostoime. Pean arutelu selle küsimuse üle meie riigiõiguse võtmeküsimuseks. Senisest arutelust on osa võtnud õiguskantsler Allar Jõks, endine õiguskantsler professor Eerik-Juhan Truuväli, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, endine riigikohtu esimees Rait Maruste, vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Olen kindel, et nad jagavad oma nõu ja tuge ka riigikogule ja järgmisele riigipeale juhul, kui järgmine riigipea seda algatust toetab.

/…/ Riigikogu järgmine tööaasta kujuneb vastutusrikkaks, kuid ma ei tea ühtegi tööaastat, mis ei oleks vastutusrikas. Järgmine tööaasta saab olema raske. See saab olema otsustava kaaluga meie liikumises Euroopa Liidu ja NATO suunal. Just nüüd on kõige rohkem vaja sisepoliitilist koosmeelt strateegiliste küsimuste otsustamisel ning ohutunnet ning tundlikkust rahvusvahelise olukorra ning Eesti asendi tajumisel.

Presidendi kõne täistekst: www.president.ee