Aga lugu oli selline, et reformatsioonivaimustuses läks Riia rahvas kallale kohalikule toomkirikule. Kiskusid maha Neitsi Maarja puust kuju ja tegid sellele nõiakatse. Sidusid kotti ja viskasid Väinasse.

Katse on ju lihtne – vajub põhja, järelikult pole nõid. Kui aga ujuma jääb, siis on nõid ja tuleb ära põletada. Neitsi Maarja puust kuju jäi muidugi pinnale hulpima. Nõid mis nõid. Rahvas viis süüdlase Kubsbergile ja põletas ära nagu nõia ikka.

Kui järele mõelda, siis käitutakse uute juhtidega üsna samamoodi. Astud noore inimesena ametisse ja mõtled, et nüüd on võim ja vabadus käes korraldada asjad nii, nagu õigeks pead. Aga tutkit! Armsad kolleegid korraldavad noorele juhile kohe nõiakatse. Tekitavad olukorra ja vaatavad, kas vajub põhja või jääb pinnale. Olukord on isegi hullem kui keskajal. Siis võeti ette üks nõid korraga. Nüüd, kus noori juhte muudkui tuleb ja tuleb, pead kiiresti veest välja rabelema, sest muidu mattud nende alla, kes kohe pärast sind vette visatakse.

/---/

JÄTKUB TRÜKITUD EESTI PÄEVALEHES

Minu kolmapäevased autoritekstid ilmuvad ainult Päevalehe paberversioonis.

Kes soovib neid internetis lugeda, saatke e-mail aadressile juhtimine@epl.ee, selgitusse kirjutage TELLIN ja tutvustage ennast.

Aavo Kokk