AAVO KOKK: Sametrevolutsioonist kristallööni

Vene kirjaniku Vassili Aksjonovi raamatu “Ostrov Krõm” (“Krimmi saar”) tegevus toimub Krimmi poolsaarel, mis on iseseisev kapitalistlik riik kommunistliku ja suurriiklike ambitsioonidega Venemaa kõrval.

 Suletud Venemaa kiratseb majanduslikult. Avatud majandusega Krimm aga õitseb.

Raamatu peategelane hakkab jutlustama mõtet, et kaks Venemaad peaksid ühinema ja vastuolud unustama. Ta algatab poliitilise liikumise, mis saab valimistel täieliku kontrolli kohaliku parlamendi üle. Parlament tuleb kokku ja teeb suurele Venemaale ametliku ettepaneku, et Krimm võetaks uue liiduvabariigina suurriigi koosseisu. Rahvas on rõõmus, sõjavägi on rõõmus, ärimehed näevad uusi võimalusi.

Venemaalt ei tule aga mingisugust vastust. Vaikus kestab päevi ja vist isegi nädalaid. Siis aga algab invasioon. Vene laevastik, tankid, õhudessant. Krimm okupeeritakse täielikult. Valgekaardi vanaätid tulevad oma roostetanud vintpüssidega ja paraadmundris tänavale, et väärikalt kapituleeruda. Noored ja jõmmid aga hakkavad mässama, rüüstavad poode ja bensiinijaamu. Peategelased kas hukkuvad või emigreeruvad. Miks suur Venemaa nii jaburalt käitus? Seda me ei saagi teada. Kas sellele ongi üldse vastust?

Haruldane veretu revolutsioon

Eestil on hilisest ajaloost ette näidata sametrevolutsioon. Nüüd on meil ka oma kristallöö. Sametine revolutsioon on kõikjal maailmas üsna erakordne nähtus. Klaasikilde ja verd kaasa toovad rahvarahutused on aga üsna tavapärased. Miks meil õnnestus hullu kommunistliku mõistuse käest nii pehmelt minema pääseda? Võib-olla just viimase nädala sündmused Tallinnas aitavad seda paremini mõista ja edaspidi korrata?

Kõik toonased poliitilised aktsioonid Eestis olid silmapaistvalt hästi organiseeritud. Rahvaliikumistel olid tippjuhid, kuid oli ka hulk keskastme juhte. Olid oma kongressid ja seminarid. Nii suudeti kontrollida tulisemaid päid, aga jõuti ka kujunenud olukorra üle mõtiskleda ja mõistlikke lahendusi otsida. Praegustel pronksvõitlejatel on aga vaid mahitajad ja mõned vähetuntud liidrid. Pole siis ime, et sündmused neil kontrolli alt välja läksid.

Sametrevolutsiooni üks oluline aspekt oli ka see, et kõik liidrid moodustasid kriitilistel aegadel ühise rinde. Parteiline võitlus algas hoopis hiljem. Praegu seda ei ole. Edgar Savisaar on andnud selge sõnumi, et Kesk-

erakond tahaks enne klaarida poliitilisi suhteid ja alles siis mässu rahustamise ette võtta.

Kõige olulisem laulva ajastu õppetund oli aga vahest see, et me uskusime, et oma probleemid saame lahendada vaid meie ise. Ise olime Balti ketis, ise tegime rahareformi, ise püüdlesime Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ning tulemuseks on see, et elame riigis, mille majandus on viimase 15 aasta jooksul kasvanud rohkem kui ükski teine Euroopas.

Sametrevolutsiooni vaim on elus – politsei juba võtab vastu  ja õpetab välja vabatahtlikke. Kuid see vaim on siiski veel unelev – inimesed tahaksid ka muul moel aidata. Tark on valitsus, kes inimesi kuulab ja nende energiat rakendab.

[e-mail]

Aavo Kokk kirjutab juhtimisest ja inimsuhetest igal kolmapäeval.