Abdul Turay: Tähelepanu! Targad noormehed läbisõidul
Rahvusvahelised start-up’id – idufirmad, kui eestipäraselt öelda – on segu säravast mõistusest, ambitsioonist, lootusest, teadmatusest ja hullusest. Kõigest sellest võrdsetes doosides.
Mõned ideed on arutud, osa on pisarateni naerma panevalt naljakad. Osa on nii head, et võib-olla te kasutate neid juba mõne kuu pärast. Siis on veel inimesed, kellel ei ole üldse ideesid. Neile lihtsalt meeldib ettevõtja olla.
Möödunud aastal asutatud Wise Guys, esimene sellelaadne ettevõte Eestis, on idufirmade kiirendi. Kiirendis antakse ideedega inimestele kontoripind ja seemnekapital kaheksaprotsendise osaluse eest ettevõttes, ning kolme kuu pärast nad „lõpetavad” kiirendi. Kiirendis töötavad nad oma idee kallal, seltsiks armee rohkem kui 60 mentorist, kellest enamik on ingelinvestorid või ettevõtte omanikud.
Wise Guys on inglase John Bradfordi mõttesünnitis. See riskikapitalist otsis paremat viisi oma teadmiste ja raha rakendamiseks. Ta on viimase viie aasta jooksul käima lükanud samasuguseid projekte kogu Euroopas.
Siinse projekti toetajaks on ta saanud 11 Eesti investorit ning Eesti maksumaksjad Arengufondi kujul.
Rääkisin kiirendi „üliõpilastega”, et aru saada, mis seal tegelikult sünnib.
Müügimees
„Me unistame sariettevõtjateks saamisest ja uute ideede loomisest. Meil on liigagi palju ideesid ja me armastame väljakutseid. Kui keegi ütleb meile, et see on tehtav, siis me pingutame rohkem,” räägib Blazel Wojtyla, grupi noorte poolakate liider.
Hetkel ei ole Wojtyilal tegelikult üldse ettevõtet. Tema esimene idee – otsingumootor füüsilistele laenatud asjadele, nagu lauamängud või vinüülplaadid – lendas prügikasti, kui kõik mentorid talle ütlesid, et selline äri lihtsalt ei töötaks.Nüüd kavatseb ta hakata looma mobiilimänge, millega ettevõtted saavad reklaamida oma brände.
„Meil on generaator, mis loob mängu automaatselt, sekunditega,” ütleb ta.
Üks mentoritest, Andrei Sergeyev räägib, et tema 13-aastane poeg juba kasutab seda.
Paneb imestama, kuidas Wojtyla ja tema poolakate kamp siia üleüldse sattus – selle hetkeni, kuni ma mõistan, et Wojtyla on suurepärane müügimees. Wojtyla tuli Eestisse, sest teda tõmbas Wise Guysi rahvusvaheline miljöö. On näha, et kõik tiimid töötavad omaette nurkades ja oma kodukeeles. Aga on üks Tšiili mees, kellest igaüks räägib, öeldakse, et ta on väga kogenud. Wojtyla läheb tema juurde nõu küsima.
Poolakad on Eestis, sest nad ei saanud kiirendisse Ameerika Ühendriikides.
„Me oleksime väga õnnelikud, kui järgmises ringis pääseksime Ühendriikidesse,” ütleb Wojtyla.
1970. aastatel lõi nüüdseks tegevuse lõpetanud Briti keemiaettevõte ICI tabelarvutusprogrammi firmasiseseks kasutamiseks. Selle asemel et toodet müüma hakata, hoidsid nad seda salajas.
Kohalikud
Madis Väin, Rasmus Vaino ja Ahti Väin on tõsised noored mehed, kes ei taha sama viga korrata.
Madis Väin, Solarise keskuse endine projektijuht, sai kunagi ülesande projekti finantse kontrolli all hoida. Ta kirjutas selleks tarkvara ja kasutas enda tarbeks. See oli seitse aastat tagasi ja nüüd püüab ta müüa ehitusprojektidele eelarvejuhtimise tarkvara.
„Seda võimalust peab kasutama. Võib-olla on see kord elus ette tulev võimalus,” ütleb Väin.
Budget.to on nišitoode, mida – nagu looja ise tunnistab – pole kerge müüa.
„Kui me läheme ettevõtetesse, siis nemad mõtlevad suurele pildile ja ütlevad, et „no mis nüüd sellest, meil on palju suuremaid probleeme kui see”. Aga me räägime neile, kui palju aega ja raha nad saavad seda toodet kasutades säästa.”
Budget.to loojad pakuvad ettevõtetele, et nad alustavad ühe projektiga ja sulandavad selle olemasolevatesse töövoo juhtimise mudelitesse.
Nad on veendunud, et neil on hea toode.
„Kõige halvem variant on, et see jääb vinduma. Sureb aeglaselt. Kui mul oleks võimalus uuesti proovida, teeksin ma seda arvatavasti Suurbritannias,” ütleb Madis.
Hipster
Mihaly Borbely oma pügatud habeme, kõhetu füüsise ning moekate rõivastega näeb välja nagu tüüpiline hipster. Borbely ütleb, et seda ta ei ole. Selle asemel iseloomustab ta ennast kui poolhipist kunstnikku ja poolenisti ettevõtjat. Noor ungarlane on esitlustarkvara Brickflow looja.
Brickflow võimaldab teil panna multimeediatükke Lego kombel kokku, te saate neid ümber tõsta nagu laps Lego tükke.
See on toode, mida kasutavaid inimesi võite te juba näha. Seda sorti inimesi, kes on loomingulised, aga pole arvutiasjatundjad. Brickflow on paindlikum kui PowerPoint.
Kes on Brickflow’ sihtturg?
„Meie sihiks on noored ... mmm ... hipsterid, ... nad on kiired uue omaksvõtjad, nad tahavad silma paista, nad tahavad uusi viise enda väljendamiseks.”
Borbely tunnistab, et tal pole selget ideed, kuidas toode raha teenima panna. Borbelyga rääkides jõudis mulle kõige paremini pärale, mis on start-up-palaviku põhjus. Ta ei ole tehnoloogiatüüp, ta on loominguline tüüp.
„Oli pikk ja raske tee arusaamiseni, mida ma tahan teha. Ma mõistsin, et ma tahaksin teisi aidata.”
„Eestil on regioonis hea reputatsioon. Ungaris on start-up-skeene alles tekkimas.”
Siis teeb ka Borbely juttu Tšiilist.
„Meil oli õnn saada Start-Up Chile programmi. Me ettevõtte kaasasutaja läks just Tšiilisse. Tšiili valitsusel on imetlusväärne lähenemine, nad saavad aru, et tegemaks oma riigi ettevõtjaid teadlikuks globaalsetest ideedest ja mõtlemisest, peavad nad kohtuma nii paljude globaalsete mõtlejatega kui võimalik. Nad andsid meile raha ja vastutasuks tahavad üksnes üritustest osa võtta. Nad ei küsi osalust ettevõttes.”
Ja tulevik?
„Meie peamine eesmärk on saada USA-sse nii ruttu kui võimalik. Meie plaan on minna USA-sse rahaga, mida me saame Tšiilist.”
Tootjad
Maxim Antonov ja Alexey Kulakov on kaks veebiarendajat Venemaalt.
Nad ei ole ealeski filmi teinud. Rääkimata sellest, et nad oleksid Hollywoodis filmi teinud. Veider küll, aga nad arvavad, et see kvalifitseerib neid kogenud filmiprodutsentidele ütlema, kuidas filmi teha.
„Sellepärast me võtsimegi appi suurepärased konsultandid,” ütleb Antonov.
The Takes on projektijuhtimise tarkvara filmi- ja videotootjatele.
„Asja iva on koguda terve filmi meeskond kokku ühte kohta. Igal meeskonnaliikmel on pääs projektijuhtimise süsteemi – nad logivad sisse ja näevad, kuidas projekt kulgeb.”
Veelgi veidram on nende hullumeelne hinnang oma ettevõtte väärtusele – 2 255 000 dollarit ettevõtte eest, mis pole veel müünud mitte midagi.
„Mina ei ole selle numbri üle õnnelik, ma arvan, et sellel ei ole mingit mõtet,” ütleb Antonov.
Nende lõppeesmärk on liikuda USA-sse.
„USA-s on tööprotsess kõige fokuseeritum. Venemaal mõeldakse rohkem filmi tegemise kunstist. USA on suur, nad teevad seal palju filme.”
Tšiillane
Nüüd jõuame me juba legendaarse tšiillase juurde. Felipe Millan on olnud Tallinnas kolm kuud. Oma kodumaal oli ta osaline neljas idufirmas ja ta väidab, et on rajanud ettevõtlusfirma, mis algatas 200 start-up’i ja tegi andmebaasi firmadest, mida Tšiili valitsus kasutab.
Millani algne idee oli luua sotsiaalvõrgustik võlgnikele, et need saaksid olla kontaktis oma võlausaldajatega.
„Me tegime suure uuringu: kümnest inimesest kuuel on raha tõttu mõni suhe lagunenud. Ma olen kaotanud kaks lähedast sõpra, sest üks ei maksnud renti ja teine ei maksnud tagasi 200 dollarit, mis talle uue pintsaku jaoks laenasin,” jutustab ta.
Millan esitles oma ideed Londonis ja Pariisis. Mentorid ütlesid, et ideest ei saa ärina asja. Eeldatavasti seepärast, kuna mõtlesid, et viimane asi, mida võlgnik tahab, on liituda sotsiaalvõrgustikuga, kus tema võlausaldajad saavad teda kiusata.
Mida Millan nüüd teeb?
„Me püüame seda koos mentoritega välja mõelda,” ütleb ta pärast pikka pausi.
„Jutuks on sotsiaalplatvorm sõpradega suhtlemiseks ja pidude organiseerimiseks.”
Te mõtlete nüüd, et seda saab ju juba Facebookis teha. Teil on õigus.
Millan on varemgi taotlenud kohta kiirendites. Ta ei saanud sisse. Nüüd on ta Eestis.
„See on kaugel ja eikuskil.”
Sellest lühikesest ülevaatest saime me teada, et kiirendis on häid, halbu ja imelikke nupumehi. Üks ühine teema, mis kõigis jutuajamistes üles kerkis, oli see, et tegelikult tahaksid nad kõik olla mujal, mõned Suurbritannias, aga suurem osa USA-s. See ei ole hea enne. Ja veel – me saime teada, et kui Eestis sünnib veidraid asju, siis Tšiilis sünnib veelgi veidramaid.
Abdul Turay on sündinud 1967. aastal Inglismaal Chelmsfordis ning õppinud Londoni Metropolitani ülikoolis, New Yorgi osariigi ülikooli Cortlandi kolledžis ja Soomes Tampere ülikoolis.
Enne 2008. aastal Eestisse tulekut töötas ta mitmel kohal Briti valitsussektoris, muu hulgas kõnekirjutajana, kes koostas vastuseid ministritele parlamendis esitatud küsimustele.
Turay on töötanud peamiselt Ühendkuningriigis, aga töötanud ka Kaug-Idas, ajalehtede Hong Kong Standard ja China News jaoks. Detsembris 2012 esitles ta Eesti poliitikat käsitlevat raamatut „Väike valge riik.”
