ADAM MICHNIK: Plats puhtaks
Euroopa Parlament taunis äsja Poola valitsuse katset võtta europarlamendi liikme mandaat Bronislaw Geremekilt. Solidaarsuse üks kunagisi juhte, endine poliitvang ja välisministrina Poola NATO-sse viinud Geremek oli keeldunud allkirjastamast järjekordset deklaratsiooni selle kohta, et ta polnud kommunistliku salapolitsei agent. Europarlamendi liikmed nimetasid Poola valitsuse tegusid nõiajahiks ja Geremek kuulutas Poola lustratsiooniseaduse ohuks kodanikuvabadustele. Vastuseks süüdistas Poola peaminister Jaroslaw Kaczynski Geremeki “oma isamaa reetmises” ja “Poola-vastase afääri provotseerimises”. Samasuguseid fraase kasutasid kommunistid, kui Geremek nende nurivalitsemist kritiseeris.
Poola konstitutsioonikohtu 11. mail väljastatud otsus tühistas lustratsiooniseaduse ja muutis Geremeki ametikoha europarlamendis kaitstuks - vähemalt praeguseks. Kuid “seireseadus” oli vaid üks vaatus paljudest Poola nüüdse valitsuse süstemaatilises püüdluses õõnestada riigi demokraatlikke institutsioone, demokraatlikku ühiskonnakorraldust.
Mis toimub Poolas, riigis, kust algas kommunismi allakäik? Igal revolutsioonil on kaks faasi. Esimene kergitab inimvaimu kõrgusesse ja toob inimestes välja parima. Teine vallandab halvima: kadeduse, intriigid, ahnuse, kahtlustuse ja kättemaksuiha. Poola Solidaarsuse revolutsioon läbis ebatavalise tee. 1981. aasta detsembris välja kuulutatud sõjaseisukorraga põranda alla surutud Solidaarsus elas üle seitse aastat repressioone ja naasis 1989. aastal, Gorbatšovi perestroika laines. Kommunistide võimule lõpu teinud ümarlauakõnelustel jõudsid kommunistliku valitsuse reformistlik tiib ning Solidaarsus kompromissile. See puhastas tee kommunistlike diktatuuride rahumeelsele lammutamisele kogu Nõukogude blokis. Solidaarsus võttis omaks kompromissi-, mitte kättemaksufilosoofia ning idee Poolast igaühe jaoks, mitte aga riigist, mis on jagunenud kõikvõimsaiks võitjaiks ja allasurutud kaotajaiks. Alates 1989. aastast vahetusid valitsused, kuid riik püsis stabiilsena; isegi postkommunistid kiitsid heaks parlamentaarse demokraatia reeglid ja turumajanduse. Aga mitte kõik ei aktsepteerinud seda teed.
Tänast Poolat valitseb koalitsioon Solidaarsuse-järgseist revanšistidest, postkommunistlikest provintsiaalsetest tülitekitajatest, Teise maailmasõja eelsete šovinistlike, ksenofoobsete ja antisemiitlike rühmituste järglastest ning õhustik, mida loob rahvusklerikaalse fundamentalismi eeskõneleja Radio Maryja. Murettekitavaid märke kohtab kõikjal: õõnestatakse kohtute autoriteeti, rünnatakse konstitutsioonikohtu sõltumatust, avalik teenistus on korrumpeerunud ja prokurörid politiseeritud. Igapäevast ühiskondlikku elu korrastatakse repressiivselt. Miks sellised asjad toimuvad?
Iga edukas revolutsioon tekitab võitjaid ja kaotajaid. Poola revolutsioon tõi kodanikuvabadused koos suurenenud kriminaalsusega, turumajanduse koos läbikukkunud ettevõtete ja kõrge tööpuudusega ning dünaamilise keskklassi koos kasvanud ebavõrdsusega sissetulekutes. Revolutsioon avas Poola Euroopale, kuid tekitas ka kartuse välismaalaste ja lääne massikultuuri sissetungi ees.
Poola 1989. aasta revolutsiooni kaotajate jaoks on vabadus suur määramatus. Solidaarsuse suurte ettevõtete töölised on saanud endi kättevõidetud vabaduse ohvriteks. Kommunismi vangla maailmas oli üksikisik riigi omand, aga riik kandis tema eksistentsi eest hoolt. Vabas maailmas ei paku hoolitsust mitte keegi. Sellises murelikus õhustikus valitseb praegune koalitsioon, kombineerides George W. Bushi konservatiivseid imeravimeid Vladimir Putini tsentraliseerivate praktikatega. Solidaarsuse veteranid uskusid, et diktatuuri hinguseleminekule järgneb nende valitsusaeg. Kuid süüdiolevaid kommuniste ei karistatud ja vooruslikud Solidaarsuse aktivistid jäid oma väärilisest tasust ilma. Nii kasvatas ebaõigluse tunnetamine kibestumist, kadedust ning destruktiivset energiat, mis keskendus kättemaksule endistele vaenlastele või vanadele sõpradele, kes näisid edukad.
Kaotajad keeldusid tunnistamast, et vabaduse kättevõitmine oli Poola suurim saavutus 300 aasta jooksul. Nende jaoks jäi Poola riigiks, mida valitses kommunistlik julgeolekuaparaat. Selline Poola vajas moraalset revolutsiooni, milles kuritegusid karistatakse, voorus saab vääriliselt tasutud ja ebaõiglus lunastatud. Vahend, mille need kaotajate parteid valisid pärast võitu 2005. aasta parlamendivalimistel, oli suurpuhastus. Lustratsioon puudutanuks esialgsetel hinnangutel 700 000 inimest ning selle läbiviimiseks kulunuks 17 aastat. Avalikustamiseks oli koostamisel nimekiri neist, keda mainiti kommunistliku salapolitsei raportites. Lisaks lasus igal 700 000 seire alla kuulunud isikul kohustus deklareerida, et nad ei teinud koostööd salapolitseiga. Need, kes oleks sellest keeldunud või esitanud valedeklaratsiooni, oleks ametist vallandatud. Ja ühtlasi olnuks neil keelatud töötada samas ametis kümne aasta jooksul. Kõige selle tulemus oli kõikjaletungiv kartuseõhustik.
Aga mitte kõik ei jäänud vait. Krakowi kardinal Dziwisz teatas, et Poolas ei saa olla kohta “kättemaksul, inimväärikuse mitteaustamisel ja hoolimatutel süüdistustel”. Mitte kunagi pärast kommunistliku korra kadumist polnud katoliku kiriku kardinalid kasutanud selliseid hukkamõistvaid sõnu. Poola rahumeelse revolutsiooni eesmärk oli vabadus, suveräänsus ja majandusreform, mitte jaht kahtlustatavatele või tegelikele kommunistliku salapolitsei agentidele. Kui jaht agentidele oleks korraldatud 1990. aastal, mil demokraatlik revolutsioon algas, ei oleks olnud võimalikud Leszek Balcerowiczi majandusreformid ega õigusriigi loomine. Poola ei oleks tänasel päeval ei NATO ega Euroopa Liidu liige.
Praegu seisavad vastakuti kaks Poolat. Kahtlustuse, kartuse ja kättemaksu Poola võitleb lootuse, julguse ja dialoogi Poolaga. See teine Poola - avatud ja tolerantne, paavst Johannes Paulus II ja Czeslaw Miloszi, minu kunagiste põrandaaluste ja vanglasõprade Poola - peab peale jääma. Ma usun, et poolakad kaitsevad taas oma õigust olla koheldud austusväärselt. Konstitutsioonikohtu otsus annab lootust, et teine faas Poola revolutsioonis ei söö ära selle isa - vabadustahet - ega ka last - demokraatlikku riiki.
