ADAM MICHNIK: Praha kevadest sametrevolutsioonini
Minu põlvkonna olid sepistanud protestid ja politseinike kumminuiad, lootused, mida ei tekitanud ainult Praha kevad, vaid ka Poola tudengiliikumine tolle aasta märtsis, Pariisi sündmused mais ja Vene demokraatia esimesed märgid, mis said oma hääle Sahharovi ja Solže-nitsõni varastes teostes. Meile, kes me olime Poolas vangis, oli Praha kevad lootuse kuulutaja. Isegi Poola kommunistlikud ajalehed, mida me trellide taga lugesime, andsid kuidagi edasi suuri muutuseid, mis toimusid meie lõunanaabri juures.
Mälestused šokist
Nii mäletan šokki, kui kuulsin Nõukogude sissetungist Tšehhoslovakkiasse augustis, ja traumat, mis säilis kaua pärast seda. Selle sissetungi kümnendal aastapäeval kohtusime Tšehhi-Poola piiril Václav Haveli, Jacek Kuroni ja teiste dissidentidega. Sellest sündmusest on foto: tulevased presidendid, ministrid ja parlamendiliikmed, keda politsei jahtis tollal nagu tavalisi kurjategijaid.
Need kohtumised olid Praha kevade õhkkonna jätkuks. Me kõik tundsime, et lõime midagi uut, midagi, mis võiks ühel päeval kujuneda meie riikide demokraatia oluliseks komponendiks.
Ja nii see oligi. Augustis 1989 esitasin Poola parlamendile pöördumise visandi, kus palusin tšehhidelt ja slovakkidelt vabandust Poola osalemise pärast 1968. aasta sissetungis. Ma tundsin, et ajaratas on ringi ära teinud: Poola märtsi ja Praha kevade ideed, meie mäepealsete kohtumiste ideed, olid saamas poliitilisteks faktideks. Kolm kuud hiljem algas Prahas sametrevolutsioon.
Peamine erinevus Praha kevade ja sametrevolutsiooni vahel seisnes selles, et esimene oli peamiselt kommunistliku partei liikmete ja teiste töö, kes tahtsid luua “inimnäoga sotsialismi”. Seetõttu põlastab mõni inimene nüüdisajal Praha kevadet kui kommunistidevahelist võimuvõitlust. Kuid kommunismini – ja sellest välja – viis mitu teed, millest paljud joondusid rahvuslike traditsioonide järgi.
Tõepoolest, kommunism oli ligitõmbav mitmel põhjusel. Üheks põhjuseks oli idee universaalsest õiglusest ja inimlikest sotsiaalsetest suhetest – see oli vastus suurele hingelisele kriisile pärast Esimest maailmasõda, hilisemale natside genotsiidile ning veendumusele, et lääne domineerimine maailmas läheneb lõpule. Lõpuks, Jalta lepinguga jagatud maailmas oli kommunism nii mõnegi jaoks ainus realistlik valik, mis Kesk-Euroopale jäi.
1968. aastal püüdlesid Tšehhoslovakkia kommunistlikud reformaatorid demokraatlike ideaalide poole, mis olid sügavalt juurdunud riigi Teise maailmasõja eelsesse minevikku. Tšehhoslovakkia kommunistide liider ja Praha kevade sümbol Alexander Dubcek kehastas lootust demokraatlikust arengust, tõelisest pluralismist ja rahulikust teest riigini, mida valitseb seadus ja kus austatakse inimõigusi.
Kommunismi ja fašismi liit
Seevastu Poolas – kus oli märtsikuise tudengiliikumise kujul antud asjale esimene avang – kasutas natsionalistlik-autoritaarne fraktsioon oma huvides ära kõike seda sallimatut ja rumalat, mida Poola kultuurist leida sai. Nad rakendasid oma huvide vankri ette ksenofoobia ja intelligentsivastase retoorika. Natsionalistliku fraktsiooni juht, Poola siseminister Mieczyslaw Moczar ühendas kommunistliku retoorika fašistlikele liikumistele kohase keelega, et mobiliseerida masse “kosmopoliitliku-liberaalse intelligentsi” vastu.
Poola 1968. aasta vabadusliikumine jäi alla politsei vägivallale; Praha kevade lömastasid viie Varssavi pakti liikme armeed. Kuid mõlemas riigis sünnitas 1968. aasta uue poliitilise teadvuse. Mõni aasta hiljem tõstis nii Poolas kui ka Tšehhis pead opositsiooniliikumine – ja selle juured olid 1968. aasta sündmustes.
Praha kevade juured olid kommunistliku partei sisemises kriisis. Kuid see, kes väidab, et see oli vaid parteiliikmete poliitiliste nääkluste tulemus, võltsib ajalugu ja hülgab olulise osa rahvuslikust pärandist.
Kremlit üle kavaldada
Suhtumine kommunismi oli antikommunistliku opositsiooni jaoks alati vaidlusalune teema. Mõni tõrjus kommunismi iga kuju. Enamikul siiski oli ühel või teisel moel mingi kontakt kommunismiga – oli selle põhjuseks siis intellektuaalne huvi, riigiinstitutsioonides osalemine või külm veendumus, et oma riiki saab aidata vaid juhul, kui aktsepteerida kommunistlikku tegelikkust. Ja need “kommunismist määritud” inimesed moodustasid kõigis kommunistlike diktatuuride vastastes ülestõusudes osalenute enamuse.
Oli aga veel üks kategooria inimesi: ettevaatlikud ja “määrimata”, kes hoidusid poliitikamaailmast. Nad vihkasid kommunismi, kuid olles veendunud, et süsteemi ei saa reformida, vältisid demokraatlikku opositsiooni. Kui teised riskeerisid või istusid vangis, tegutsesid nemad ametnikena või õigusorganisatsioonides. Kedagi ei tohiks sellise käitumise pärast hukka mõista. Aga on üllatav, kui sellised inimesed süüdistavad Praha kevades või demokraatlikus opositsioonis osalenuid sidemetes kommunismiga.
Kommunism oli loomulikult Nõukogude Liidu domineerimise vahend vallutatud ühiskondades, kuid see oli ka modus vivendi suures osas nendes tingimustes, milles inimesed olid sunnitud elama. Ungari 1956. aasta ülestõusu juht Imre Nagy ja Dubcek kujunesid osaks oma rahvuslikust legendist.
Praha kevad püüdles algväärtuste poole: vabadus, pluralism, suveräänsus ja kommunistliku ortodoksia ettekirjutuste eitamine. Kui ma meenutan neid sündmusi 40 aasta tagant, ei näe ma vaid ülestõusu, vaid ka suurt illusiooni, et on võimalik Kremlit üle kavaldada ja viia ühiskond valutult kommunismist demokraatiasse. See usk oli naiivne, kuid see toetas rahvuslikku ärkamist, milles vabaduse potentsiaal leidis oma hääle.
Adam Michnik oli üks Poola Solidaarsuse liidreid ja ta on päevalehe Gazeta Wyborcza asutaja.
Tõlkinud Erik Aru
©Project Syndicate, 2008.
www.project-syndicate.org
