Ameerikas propageeritav moraal teenib pornotööstust, Kesk-Lääne vagatsemine aitab kaasa prostitutsioonile Nevadas, Ovaalkabinet on ühtlasi Oraalkabinet. Seda kõike ei saa pidada vastuoluliseks või pelgalt banaalseks kaksikmoraaliks, tegu on lihtsalt pikka aega sisse harjutatud puritaanliku loogikaga: see, kes reguleerib rahvapedagoogiliselt inimeste ihasid, teab, et seeläbi suureneb ka tõenäosus, et need kontrollimatult oma voolusängist välja tungivad.

Vooruse valvur on alati ühtaegu pornograaf, kombluspolitseinik vaatab vältimatult ka pilte, millega ta võitleb. Hea ja puhas sädeleb ainult kurja ja ebapuhta taustal, mistõttu viimased kaks kunagi kaduda ei tohi.

Viimase majanduskriisi jooksul on Ameerikas toimunud kaugele nähtav tagasipöördumine selle riigi religioosselt hingestatud vundamendi juurde: ühelt poolt poliitiliselt, seisnedes teepartei-liikumises, mis meenutab sellesse maailmajakku 17. sajandil kolinud puritaane; teisalt aga – ja seda on vähem tähele pandud – rahvahariduslikku laadi raamatutes ja filmides, mille kaudu kogu maailmas triumfeerib Ameerika seksuaalmoraal: „Videviku” saaga, romaanitriloogia „Näljamängud” ja (esmapilgul sellesse loetellu mittesobiv) pornoteos „Shades of Grey”, mille kirjutas briti autor, kuid millest Ameerikas sai bestseller, mis vallutab nüüd kogu maailma.

Need teosed on tegelikult kriisiga toime tulemise vahendid, mis aitavad afektiseisundis korrastatust luua ajal, mil majanduselus valitseb kaos. Teisisõnu: Ameerika eksport on edukas seal, kus turustatakse puritaanseid kujutlusi seksuaalsusest. Kummalisel kombel on nendel teostel massiline käive ka Euroopas.

Naine, kes võitleb ihaga

Kõik kolm mainitud teost, millest kahest on praeguseks juba tehtud ka äärmiselt edukad filmiprojektid, tiirlevad noore naispeategelase ümber, kes võitleb oma ihaga. Esialgu ei ole see peategelane omaenda ihast isegi mitte teadlik, mehe provotseeriv pilk tabab teda täiesti ootamatult. Naine on puhtakujuline objekt, kes – kui teda tabab tungiv pilk – läheb endast välja ega oska leida õigeid sõnugi. Nii nagu bestselleriks saanud romaanis „Pamela ehk Hüvitatud voorus” (ilmunud 1740), mis on siiani puritaanide tüvitekst, on ka kõige uuemate vooruseromaanide naisekuju üle seksualiseeritud. Lugeja ja vaataja uuriv ja himur pilk kobab naise keha, otsides, kas ja kuidas täpselt ilmnevad märgid naise allumisest võrgutamisele.

„Videviku” saaga ja „Näljamängud” on näited „mustast pedagoogikast”, mis käsitleb tüdrukuid kui kaitset väärivat süütust, meest aga – peamiselt alkoholijoobes – elunautleja ja liiderdajana. Abi on vaid üllast ja otsustavalt ihasid maha suruvast rüütlist – kes ühel juhul ilmneb hea vampiirina „Videvik”, teisel juhul aga hooliva kaasvõitlejana „Näljamängud”. „Videvikus” peab vampiir Edward Cullen tohutu tahtejõu abil alla suruma oma verejanu, et olla koos armastatu Bellaga. Sõnum on selge: vaid puutumatu neitsinahaga jääb armastus Videvikus moraalselt puhtaks. Edward nimetab end hundiks, Bellat kutsub ta lambaks. Hunt peab oma isu taltsutama, et lammas mõneks ajaks veel lambaks jääda saaks. Alles pärast pulmi võib ta jälle olla natukene hunt ning lammas võib ka olla natuke hundilik. Lõppeks on vaja ju järelkasvu.

Eeskujulik mees peab puritaanlikus traditsioonis olema talitsetud – ja muide, kui uskuda Max Weberit, aitas see kunagi kaasa majanduse arengule. Ja seda mitte vaid põhjusel, et voorusliku inimese „sisemine askees” sobib kokku „moodsa kapitalistliku vaimuga”, vaid ka seetõttu, et moraalselt vankumatu müügimees on ühtlasi krediidivõimeline ning võib „väikese omaosalusega hallata suurt raha” (Benjamin Franklin). Kes laenaks mõne sendi elunautijale, kel on kaks armukest? Äriline võimekus ja range seksuaalmoraal on puritaanlikus traditsioonis omavahel tulusalt seotud – ja sellest toituvad tänapäeval nii teepartei kui ka „Näljamängud”.

Patt pole vägivald, vaid kirg

„Näljamängude” tegevus toimub kauges tulevikus diktaatorlikult juhitud Panemi riigis. Pealinnas Kapitooliumis valitsevad patt, alkohol, naudingud, seks. Maapiirkondades valitseb aga puudus ning jahist ja marjade korjamisest elatuva maarahva üllas enesevalitsus. Maapiirkondade kujutamisel lähtutakse Ameerika vanadest asustajatest, naised kannavad patse ja esimeste sisserändajate ajast pärit riideid, mehed on aga tõelised talupojad – kurjad on vaid riik ja alla käinud pealinn, mis januneb „näljamängude” järele ning kannab neid televisioonis üle. Igal aastal peavad nimelt kaksteist maapiirkonda nendele mängudele saatma ühe poisi ja tüdruku, kes võitlusareenil üksteise vastu üles astuvad ning taplevad senikaua, kuni järele jääb vaid üksainus võitleja.

Katniss ja Peeta on ühe maapiirkonna välja valitud võitlejad. Nende algav armulugu, mis on tegevuse keskmes, leiab aset teatud mõttes pingelistes oludes: nad on tapluses ühtaegu nii armastajad kui ka vaenlased. Kusjuures tegelikuks vaenlaseks on loomulikult hoopis dekadentlik Kapitoolium, mistõttu tüdruk, Katniss, nii kohutavalt pahaseks saab, kui Peeta tunnistab talle oma armastust, mida neiu peab häbematuseks, austusavalduseks jõledale pealinnale. Vägivald, mille abil Katniss end tapalaval maksma paneb, tekitab tüdrukule igal juhul palju vähem muret kui rahutus, mida tekitab temas äsja süttinud iha. Me saame niisiis teada, et kuritegu ei ole mitte vägivald, mille abil Ameerikasse sisserännanud omal ajal üha lääne poole liikusid, vaid seksuaalse enesekontrolli kaotus, mis juhib inimese mõtted kõrvale austusväärselt töölt ja vallutusretkelt.

Romaan „Shades of Grey”, kus naiivne 21-aastane süütu tütarlaps Anastasia Steele nii jäägitult alistub Mr Greyle, ei ole mingil juhul eespool kirjeldatud puritaanlike vampiiri- ja näljamängude vastand, nagu esmapilgul ehk tunduda võiks. Selle autor E. L. James tugines paljuski Videviku-saagale. Ning ta laseb ameerikalikus seksuaalmoraalis suure vaevaga kontrolli alla saadud vampiiri seksuaalenergia vabaks – mahendades ekstsesse lepingu abil, mille sadomasohhistlikud seksuaalpartnerid omavahel sõlmivad ning mis paneb hoolikalt paika voodi mängureeglid, mis sarnanevad Fausti lepinguga.

Euroopas valitses Isis „Shades of Grey” on lühikese aja jooksul juba kolmas kultuurihegemooniline rünnak selle kunagi nii mondäänse Euroopa enesemääratluse pihta, mis kultuuritööstuslikult midagi võrreldavat pakkuda ei saa. Puritaanlikes kunstiteostes on seksuaalsus lihtsalt see „Teine”, miski, mis vallutab plahvatuslikult keha. Tal ei ole midagi ühist antiikse jumalanna Isisega, kes – kaetud õhukese looriga – hõljub teadmise ja teadmatuse, alastuse ja varjatuse vahel, olles saanud euroopa kunsti- ja kirjandusajaloo erootikakäsitluse osaks.

Puritaanide jaoks ei ole seksuaalsus miski, mis oleks erootiliselt ja helgelt kootud terve ühiskonna kangasse, vaid hoopis väga eksplitsiitsete soovide tume jõud. Viktoriaanlik kleit on kaelani kinni nööbitud ega tunne dekolteed, mis – Isise vaimus – toob mänguliselt ja koketselt esile selle, mis on varjatud. Igasuguse ahvatluse puritaanlikku vältimisse on sisse kirjutatud ülekuumenenud iha, mis tahab ühe hetkega toorelt maha rebida kõik loorid.

Naisepilt, mida eurooplased nüüd impordivad, ei saa olla jubedam: kui süütus panna proovile, näeme alati üht ja sama kolmikut – algul tõrjumine, siis tardumus ja lõpuks plahvatuslik erutus. Jubedam ei saa olla ka imporditav mehepilt, kus mehelikkus võrdsustatakse loomalikkusega. Puritaanide lamba ja hundi jutt on seksfantaasia, mis jätab erootika kõrvale, see on fantaasia, mis ei talu seda õhukest loori ega ebaselgust, millele tugineb külgetõmme, ja millest räägib Jean Luc-Godardi ja Josef von Sternbergi, Francois Truffaut’ ja Ernst Lubitschi suurejooneline pildikeel.

Kirjanik H. L. Mencken märkis kunagi, et puritaanide puhul pole ebameeldiv mitte see, „et nad tahavad meid panna mõtlema nii, nagu nad käituvad, vaid see, et nad tahavad panna meid käituma nii, nagu nad mõtlevad”. Kriis vallandus Ameerikas ning tungis sealt Euroopasse. Järelikult saame Ameerikast ka remondijuhised. Ja need on: sisemine askees, mehelik tublidus, ning ennekõike naiselik siivsus. Kõigi poolt ihaldatud suure majanduskasvu eeldus on vooruslik seksuaalmoraal.

Copyright Die Zeit 30/2012
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson



USA kohtamisreeglid

Esimene date (kohtamine) toimub esmaspäeva ja neljapäeva vahel, mitte kunagi nädalavahetusel. Toimub baaris, mitte restoranis, lõpeb enne südaööd. Räägitakse ametist, haridusest, palgast, hobidest ja lastesse suhtumisest. Jookide eest maksab mees. Hüvastijätul põsesuudlus, kinganinad võimalikult kaugel. Esimese kohtamise ettepanek võib tulla ka naiselt.

Teise kohtamise ettepanek tuleb mehelt. Kui naine teist kohtamist ei soovi, ei vasta telefonile. Kohtutakse restoranis, maksab mees ja arve peab olema vähemalt sada dollarit.

Alates kolmandast kohtamisest aktsepteeritakse seksi. Üheaegselt võib kohtamas käia kuni kolme isikuga. See, kes soovib partneri üle seksuaalset monopoli, mängib „Euroopa reeglite” järgi. Alates teisest kohtamisest võib küsida: kas me järgime Euroopa või Ameerika reegleid?
Suhte lõpetamiseks piisab, kui kolm korda telefonile ei vastata.

Kohtamissuhtest saab nn päris suhe pärast omavahelist vestlust (the talk), kus lepitakse kokku, et suhe on eksklusiivne. Kui nn the talk’ist on möödunud aasta, oodatakse mehelt kihlasõrmust. Sõrmuse hind peab olema mehe kolm netopalka. Kui naine sõrmust ei saa, võib ta suhte lõpetada, jättes lihtsalt telefonile vastamata.

Allikas: Ellen Fein ja Sherrie
Schneider „The Rules” (1995)