Aditya Chakrabortty: Mood ehib end kaunite sulgedega, kuid on tegelikult julmalt kapitalistlik tööstusharu
Siin on kolm fakti moetööstuse kohta. See on väärt 1,5 triljonit dollarit (1,09 triljonit eurot) aastas. Samuti on see üks globaliseerunumaid majandusharusid ja seda juba alates Briti empiiriumi aegadest. See on samuti üks väheseid ärisid, millel lubakse end esitada millegi enamana kui pelgalt kaubandus.
Viimase punkti tõestuseks vaadake lihtsalt enda ümber ringi. Praegusel hetkel on moetööstus oma biennaalse turundusrünnaku keskel. Mitte et seda sellisena esitataks – selle asemel räägitakse uudisest. Kogenud korrespondendid raporteerivad catwalk-idelt ja meediaorganisatsioonid nagu seegi siin (The Guardian – toim.) peavad blogisid moeetendustelt. Samal ajal kirjutavad peenemad moeajakirjad detailselt sellest, mida peaks rannapuhkustele kaasa ostma ja sellest, et laiatarbebrändid on vahetanud meriinovilla linase vastu välja, mis selle artikli kirjutamise hommikul tundub klimaatiliselt sama asjakohane kui kanda jõuluehteid juulis.
Kuid aeg-ajalt langeb mask eest ning kõiki neid moeveergude sentimeetreid ja fotogaleriisid kutsutakse õige nimega: reklaam. London Fashion Weeki, mis toimus paar nädalat tagasi, pressiteade ei ürita seda isegi varjata: „Suurbritannia meediakajastus ületas 160 miljonit naela (194 miljonit eurot)“, samal ajal kui välismeedia kajastust hinnati 120 miljonile naelale (146 miljonile eurole). Sellises summas tasuta promo neljapäevase kaubandusnäituse eest? Pole paha.
Kuid palju kajastusest siiski teeskleb, et see, mis toimub, on kunstinäitus. Või et stiil on osa rafineeritud hingest, mille võiks asetada näiteks samale pulgale edasijõudnud oskustega viiulimängus.
Aastal 2009 postitas The Sartorialist (populaarne tänavamoe fotoblogi – toim.) foto kodutust mehest New Yorkis. Pildiallkirja „Not Giving Up“ (ee – ei anna alla) all väljendas blogija Scott Schuman heameelt selle üle, kuidas vaene mees on kokku sobitanud sinised prillid siniste lühikeste pükste ning saabastega. Lugejad kiitsid takka: „Mulle väga meeldib, et kuigi ta on kodutu, ei ole ta unustanud sinist värvi“; „Võid pelgalt teda vaatates aru saada, et temas on stiilitunnetus, mis tahab saada vallandatud“; „Armastan neid siniseid saapaid ja mõtlen, et huvitav, kas need olid teadlik valik või lihtsalt midagi, mida tal oli õnn prügikastist leida. Igatahes – need on suurepärased.“
Aeg-ajalt imiteerib moemaailm Zoolanderi filmi. Praegusel juhul oli see filmi riidekollektsiooni Derelicte lansseerimine, mis on „inspireeritud kodututest, hulkuritest ja kräkk-hooradest, kes muudavad selle imelise linna nii unikaalseks“.
Kuitahes maitsetu on olukord, võib selline tähelepanematus olla meelelahutuslik. Sama käib Karl Lagerfeldi enese esitlemise kohta: hull teadlane, kellest sai kunstiline geenius. Kuid mida iganes muud Chaneli disainer ka on, on ta ka väga kõrgelt makstud töötaja hiiglasuures firmas.
Hüperkapitalism
Moetööstus on üks hüperkapitalistlikumaid ärivaldkondasid. See tootab kaupu lühiajaliseks tarbimiseks (mida peab välja vahetama iga poole aasta tagant), hangib neid üle kogu maailma ja toodab tippjuhtidele märkimisväärseid kasumeid. Seda samal ajal kui käsuliini lõpus olevad töölised seisavad silmitsi näljariski (hinnanguliselt on üks kolmest tekstiilitööstuse töötajast Kambodžas meditsiiniliselt alakaaluline) või surmaga nagu tekstiilitööstuse tehastes Indias.
Kõrgmoele ei meeldi olla samas potis odava kiirmoega. Kõrgmood rõhutab investeeringut, mitte kiiret moodi: ateljeedes töötavad õmblejad ei ole arengumaade odav tööjõud. Oma raamatus „Stitched Up“ toob autor Tansy Hoskins välja selle vastandumise valelikkuse läbi erinevate tooteliinide (kõrgmoe brändid toodavad laiatarbe rõivaid), nimede litsentseerimise ja allhanke korras tootmise. Lagerfeldi Chanel teenib 55% rahast parfüümide ja kosmeetika müügist. Ralph Lauren, Armani ja Hugo Boss kõik toodavad Bangladeshis.
Hoskins toob välja, kui monopoliseerunuks moetööstus on muutunud. 60% luksuskaupade turust on vaid 35 brändi käes. Bernard Arnault istub empiiriumi eesotsas, kuhu kuuluvad muuhulgas Christian Dior, Louis Vuitton (LVMH), Marc Jacobs. Ta on piisavalt rikas ja parempoolne, et teatada Belgia kodakondsuse taotlemisest, maksupõhjustel.
Kuid mood on ka üks neid haruldasi tööstusharusid kus, nagu Hoskins väidab, „brändimonopolid“ istuvad kõrvuti monopolmeediaga ja kummagi huvides ei ole teist närvi ajada. Tõestuseks vaadake Vogue’i numbrit eelmisest septembrist, kus on 665 lehekülge reklaame. Eeldades, et ajakiri küsis reklaamide eest oma tavalist hinda, teenis üks Vogue’i number ühes väljaandes üle 115 miljoni dollari (84 miljonit eurot) ainuüksi reklaamituludest.
Enamus teisi sektoreid ei pääseks ilma vähemalt mõningase sisekontrollita ettevõtetes töötajate olukorras ja keskkonnamõjus. Usinamad võivad LVMH tulemuste kohta lugeda ajalehtede majanduskülgedelt, kuid ülejäänud tahud sellest ärist on kaetud Hoskinsi raamatus.
See on üks suur kapitalistlik silmamoonutus. Tulemus on see, et välja tuuakse tootja – aasia naine tema ohtlikus tehases. See tähendab, et katastroofe nagu Rana Plaza Bangladeshis, mis tappis 1133 inimest ja vigastas 2500, koheldakse nagu anomaaliaid, mitte osana süsteemist, kus tootmine on allhanke korras alltöövõtja valduses. Regulatsiooni selles süsteemis saab kõige paremini kirjeldada kui pilgu ära pööramist. Samuti ignoreeritakse lõpptoodangut: 350 000 tonni riideid läheb ainuüksi Suurbritannias prügimäele.
© Guardian News & Media 2014
