Advokaadi ja kliendi suhtluse pealtkuulamine on lubamatu
Paraku on kurb tõsiasi, et selliseid juhtumeid, kus kriminaalasja toimikumaterjalide hulgas on jälitustegevuse käigus fikseeritud advokaadi ja kliendi vahelist kommunikatsiooni, on rohkem kui avalikkuse ette jõuab. See pole tavapärane ja massiline, kuid probleem on siiski selgelt olemas.
Lihtsustatult öeldes on kohtul võimalik sellises situatsioonis jätta tõend vastu võtmata või võtta tõend kriminaalasja materjalide juurde ja kujundada seisukoht tõendi lubatavuse osas alles kohtuotsuses. Siinkirjutaja hinnangul ei saa sellisel viisil kogutud teave olla käsitletav lubatava tõendina ja tuleks seega juba eos jätta vastu võtmata - kohus ei tohiks saada üldse teadlikuks tõendi sisust, mis on saadud ebaseaduslikul teel ja millele kohtuotsust tehes tugineda ei või. Vastupidine loogika jääb arusaamatuks, sest kohtul pole vaja reaalselt asuda uurima jälitustegevuse käigus kogutud tõendi sisu selleks, et veenduda selle ebaseaduslikkuses.
Piisab sellest, kui kohus kontrollib jälitustegevuse loa seaduslikkust ja tuvastab, et jälitustegevuse käigus on jälgitud advokaadi ja kliendi infovahetust. Kohus ei peaks sisuliselt asuma analüüsima seda, milline täpselt see infovahetus oli ja millest klient advokaadiga rääkis – see infovahetus on igal juhul konfidentsiaalne.
Analoogselt puudub vaidlus selles, et isiku haiguslugu on konfidentsiaalne. Ei ole nii, et kõigepealt loeme haigusloo läbi ja seejärel otsustame, kas see peaks olema salajane või võiksid seda siiski kõik lugeda.
Juhul kui kohus tõendit vastu ei võta või võtab selle küll vastu, aga tunnistab kohtuotsuses ebaseaduslikuks ei saa sellele rajada süüdimõistvat kohtuotsust, kuid paraku ei lahenda see jätkuvalt põhilist probleemi. Sõltumata sellest, kuidas kohus tõendiga toimida otsustab, on uurimisorganid advokaadi ja kliendi vahelise kommunikatsiooni jälgimise kaudu igal juhul saanud ligipääsu konfidentsiaalsele teabele.
Mõistetavalt võib selline infovahetus sisaldada kriminaalmenetluse seisukohalt väga olulist informatsiooni. Teisisõnu ei muuda tõendi lubamatuks tunnistamine olematuks fakti, et uurimisorganid on saanud ligipääsu teabele, millele neil ligipääsu olla ei tohiks, ja neil on seda teavet võimalik kriminaalmenetluses kasutada (nt teiste menetlustoimingute planeerimisel, menetlustaktika kujundamisel jne). See, kui suure eelise prokuratuur saab, sõltub sellest, milliseks osutub kätte saadud informatsiooni väärtus.
Kokkuvõttes ei riski uurimisorganid selliselt toimides sisuliselt millegagi, sest kõige halvemal juhul ei võta kohus tõendit vastu või kuulutab selle hilisemas kohtuotsuses ebaseaduslikuks. Samas on uurimisorganid jälgimise või pealtkuulamise teel saanud teadlikuks teatud informatsioonist, mida neil on võimalik edasise menetluse kestel kasutada. Seega valitseb hetkel olukord, kus advokaadi ja kliendi vahelise suhtlus jälgimisest või pealtkuulamisest on rohkem võita kui kaotada ja see pole õigusriigis aktsepteeritav.
Kehtiv regulatsioon vajaks selles osas revisjoni. Esmalt tuleks juba eos välistada võimalus, kus uurimisorganid jälgivad advokaadi ja kliendi vahelist kommunikatsiooni. Teiseks tuleks sisse viia selge kord, mis tagaks reaalse vastutusele võtmise ebaseadusliku/lubamatu jälitustegevuse eest täpselt samamoodi nagu kaasneb vastutus tavalise füüsilise isiku ebaseadusliku tegevuse eest.
