Link kopeeritud!

Advokaat Helen Hääl: kell tiksub... Kas Eesti tõesti ohverdab oma suveräänsuse?

 (237)
Advokaat Helen Hääl: kell tiksub... Kas Eesti tõesti ohverdab oma suveräänsuse?
Foto: Tiit Blaat

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid võtsid ÜRO rändleppe vastu 2016. aastal New Yorgi deklaratsiooniga. Rändlepet on kavas arutada 10. ja 11. detsembril 2018. a valitsustevahelisel rändekonverentsil Marokos Marrakechis. Pärast Marrakechi konverentsi on kavas võtta kokkuleppe formaalse hääletamisega vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel (eeldatavasti 2018. aasta detsembris või 2019. aasta jaanuaris).

Viimastel päevadel avatud diskussioon on tõestanud järgmist:

* sotsiaaldemokraadist välisminister on otsustanud leppe allkirjastada ilma parlamendi heakskiiduta. Veelgi enam – välisminister ei pea isegi vajalikuks parlamendilt volitusnormi küsida, tuginedes välissuhtluse seaduses antud võimalustele;

* Reformierakond toetab rändeleppega liitumist;

* Lepet on hoitud avalikkuse eest varjatuna;

* Lepet ei ole isegi eesti keelde tõlgitud (arvamusloo autor pidi nädalaid monitoorima välisriikide meediat ning tutvuma leppe võõrkeelsete redaktsioonidega, et leppe sisust aru saada);

* Välisministeerium eksitab avalikkust ja ka parlamenti väitega, et „lepe ei ole siduv“.

Samal teemal:

Loo autorile jääb arusaamatuks - milleks allkirjastada lepe, mis „pole siduv“?

Enne kui analüüsida, kas lepe on siduv või mitte, tuleb mõelda - kas see lepe on Eestile kasulik?

Miks meie oma Eesti, mille suveräänsuse me nii valusalt ja veriselt kätte olme võidelnud, peaks liituma leppega, mis oma sisu ja mõtte poolest muudab illegaalse migratsiooni legaalseks. Leppega liitudes kinnitame me, et migratsioon on inimõigus. Inimõiguseid tuleb ju kaitsta? Kuid kas ikka on nii?

Minu jaoks on ilmne, et rändlepe õõnestab Eesti suveräänsust ning Euroopa Liidu ühtsust.

Selleks, et mõista rändleppe eesmärki, tuleb teada, kelle huve lepe teenib. Nimelt on pakti algataja ja „vaimne isa“ Peter D. Sutherland, kes on endine ÜRO eriesindaja Rahvusvahelise Migratsiooni ja Arengu valdkonnas.

Juba 2012. aastal avaldas BBC artikli, milles Peter Sutherland deklareerib ühemõtteliselt, et Euroopa Liit peaks "tegema oma parima, et õõnestada tema liikmesriikide homogeensust".

Postimees avaldas tänavu 12. novembril arvamusloo (minu andmetel kirjutas Sutherland selle küll 2016.aastal), milles Peter Sutherland deklareerib, et inimesed on alati liikunud, olgu siis vabatahtlikult või olukorra sunnil. See ei muutu. On aeg lõpetada vastupanu ning hakata faktide toel seda haldama.

Juba järgmisel aastal vajaks ÜRO pagulasteagentuuri hinnangul ümber asustamist 1,4 miljonit pagulast.

Saksamaal on 232 elanikku ruutkilomeetri kohta, aga Eestis on vaid 29 inimest ruutkilomeetri kohta.

Loe veel

Euroopa Komisjon on avaldanud uurimuse, milles on välja arvutanud, kui palju mahuks EL-i liimesriikidesse inimesi, kui rahavastiku tihedus oleks 1000 inimest ruutkilomeeteril. Sellel eeldusel (vt tabel 12) oleks Eestis ruumi 43 000 000 (43 miljonile!) elanikule!

Lisaks ei saa unustada, et paktiga liitub ka Venemaa. See annab Venemaale legaalse aluse paigutada Eestisse kontrollimatu arv Venemaa kodanikke. Ainuüksi see teoreetiline võimalus tekitab minus külmavärinaid.

Kas lepe on siis siduv isegi siis, kui leppes sisaldub klausel, et lepe ei ole siduv või kui lisada sinna deklaratsioon, et Eesti jaoks ei ole lepe siduv? See on juriidiline naiivsus! Isegi kui lepet pidada alguses õiguslikult mittesiduvana, võib see aastate möödudes muutuda rahvusvaheliseks tavaõiguseks (kohustuslikuks rahvusvaheliseks tavaõiguseks, millest riigid ei saa enam loobuda), mida näiteks üheselt kinnitab ÜRO inimõiguste deklaratsioon.

Rahvusvahelise õiguse toimimist iseloomustab niinimetatud „pehme õiguse“ jõustamine, mis on osutunud efektiivsemaks kui rahvusvahelised lepingud, kuigi tal – väidetavalt – vähemalt alguses peaks puuduma igasugune õiguslik siduvus.

Sama põhimõtte alusel võib rahvusvaheline „pehme õigus“ muutuda teoreetiliselt kehtivaks õiguseks ka ilma parlamendi poolt rahvusvahelist lepingut ratifitseerimata (näiteks siseriiklike kohtute või ka Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt selle rahvusvaheliseks inimõiguste normiks kuulutamise teel).

Kui teised suuremad riigid keelduvad toetamast, siis miks meie väike Eesti toetab migratsioonipakti?

Iga nädal avaldavad uued riigid, et ei liitu leppega ega anna oma toetushäält. Ülevaade riikidest, kes on taganenud sellest: Bulgaaria, Ungari, Poola, USA.

Isegi president Trump on rändleppe toetamisest keeldunud, iseloomustades dokumenti kui maailma kujutamist kohana, kus pole piire ja kõik saavad sisse tulla. Valge Maja parandas hiljem tema sõnu ning teatas, et plaan „lihtsalt ei sobi USA suveräänsusega“.

Mina küsin – kas see lepe sobib Eesti suveräänsusega?

Mida teevad aga Balti riigid? Oma kolleegidelt Lätis ja Leedus küsides selle rändleppe kohta, sain kõikidelt vastuse – pole kuulnudki. Mis asi see on siis? Mingi salapakt?!

Lepet tuleb vaadata ka kogu ÜRO migratsioonipoliitika kontekstis. Käimas on palju projekte, mille kohaselt on juba järgmiseks aastaks ümberasumise numbrid paigas. Miljonid inimesed ootavad ümber asumist. Kas Eesti peab tõesti saama selleks riigiks, avatuks kolmandate riikide migrantidele?

Mida tähendab Eesti jaoks Venemaa liitumine rändleppega? Kas vene ümberasujad saavad limiteerimata sissepääsu Eestisse? Kas Eestil säiliks õigus keelduda Venemaa ümberasujaid vastu võtmast? Ma ei välista, et rändleppega liitumine võib anda Venemaale õiguse destabiliseerida Balti riike.

Samuti muudab rändleppega liitumine kaudselt meie siseriiklikku õigust, me peame aktsepteerima bigaamiat, polügaamiat, alaealiste abielu, võimalik, et ka ohvritapmist…

Armas Eesti rahvas – on aeg avalikuks diskussiooniks, et päästa Eesti Vabariik muutumaks rahvusvahelise migratsiooni sihtkohaks.

Kokkuvõtvalt:

Leppega liitudes me nõustume, et Eestist saab migrantidele transiidi- ja sihtkohariik. Piir legaalse ning illegaalse migratsiooni vahel häguneb.

Julgen väita, et lepe muudab illegaalse migratsiooni legaalseks. Lepe ei räägi enam illegaalsest migratsioonist. Leppega liitudes anname me võimaluse rünnata Eesti Vabariigi rahvuslikku iseseisvust ning meie õigusriigi põhimõtteid. Leppe toetamine ei vasta Eesti Vabariigi Põhiseadusele. Kokkulepe ohustab Eesti omariikluse aluseid ning meie enesemääramisõigust.

Kas migratsioon on inimõigus?

Esimene küsimus peaks Eesti jaoks olema – kas selline globaalne migratsioon on meie riigile kasulik või mitte? Ja kui ei ole, siis miks peaksime me selle allkirjastama?

Millised on riskid, kui Eesti liitub selle leppega? Kas meil on piisavalt andmeid üldse, et riske hinnata? Kust me saaksime neid andmeid? Me justkui läheme allkirjastama midagi, mille tagajärgedest me täpselt aru ei saa.

Kust me saame seda lugeda ja kust me saaksime need vajalikud andmed?

Kas see pole mitte kõikide ÜRO protokollide, dokumentide, deklaratsioonide ja lepete iseloom, et nad automaatselt ning samm-sammult voolavad meie siseriiklikku õigusesse (nn soft law ehk pehme seadus) ning selliselt õõnestavad meie põhiseadust.

Miks rändlepe ei ole Eesti keeles kättesaadav? Kas Eesti rahval ja parlamendil ei ole õigust sellega oma emakeeles tutvuda?

Minu hinnangul muudab lepe migratsiooni inimõiguseks, kuid kas see ikka peab nii olema?

Migratsioon ei ole inimõigus!

Seega ei saa ma mitte vaiki olla… Ma ei ole välispoliitika ekspert. Ma ei ole migratsiooniõiguse spetsialist. Olen Eesti Vabariigi kodanik. Olen Eesti patrioot.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare