Aet Annist ja Mikko Lagerspetz: on suur vahe küsimustel „Kas seksuaalsuhted omasoolistega on alati õigustatud“ ja „Kas homoseksuaalsus on alati õigustatud“

 (80)

Aet Annist
Aet AnnistFoto: Vallo Kruuser

Viimasel ajal MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi asjus arvamusküsitluste ümber tõusnud kära annab võimaluse põgusalt seletada, mis on küsimise teadus, kuidas töötab küsimise majandus, millised probleemid võivad küsimisega seoses tekkida, kuidas neid vältida – ja miks.

Sotsioloogiatudengeid valmistatakse ette küsimise tööks meetodite kursustel, mis õpetavad küsima nii, et saadud vastused tõesti inimeste arvamust või tegevust peegeldavad. Üheks eelduseks selleni jõudmisel on teadustöö tegemise rangete reeglite järgimine. Need loovad tingimused, kus kinnituste asemel isiklikele vaadetele peab teadlane koguma erapooletult andmeid. Kui see nõue ei toimiks, oleks meil poliitiliste vaadete alusel vastanduvad leerid ka teaduses – selle asemel juhivad teadusmaailma siiski hoopis teised vastasseisud.

Teadus peab olema majanduslikult mõjutamata. Nii ei võistle teadlased uuringufirmadega, mis teostavad uurimusi tellijatele, küll aga kasutavad nad vahel selliste firmade teenuseid. Sellist teenust saab aga tellida põhimõtteliselt kes tahes, sõltumata ettevalmistusest. Nii saadud andmete kellegi huvide järgi väänamist väldib võimalus kontrollida, millele uuringute tellijate, kasutajate ja tõlgendajate väited tuginevad. Selleks tehakse avalikuks uuringuks ja selle analüüsiks tehtud valikute protsess. Uurijad, kes seda ei tee, jätavad õhku kahtluse millegi varjamises ja katses andmeid endale sobivaks tuunida.

Samal teemal:

Kuigi ka uuringufirmasid juhivad ranged standardid, viivad neid vahel kompromissidele kliendi rahulolu, küsitlusuuringute madal hind ja kiire tempo. Kindlasti ei lasu neil aga vastutust selle eest, et küsitluste tellija analüüsiks ja esitleks tulemusi korrektselt. Kui tellija seda ei taha või ei oska, on tulemusi avaldava ajakirjanduse vastutus selle võrra suurem.

Komistuskivid küsimise teel

Vaadakem mõnd konkreetset eksimust sotsioloogiliste meetodite läbiviimise reeglite vastu, mis annavad märku madalatest uurimisstandarditest. Sotsioloog peab väga täpselt arvestama küsimuse „vastatavusega“. On suur vahe küsimustel „Kas seksuaalsuhted omasoolistega on alati õigustatud“ ja „Kas homoseksuaalsus on alati õigustatud“. Mitte ükski liik suhteid ei saa olla õigustatud alati – näiteks kui suhted on vägivaldsed vms. Selline küsimuse asetus paneb vastajad tegema juhuslikke valikuid ja muudab tulemused tõlgendamatuks.

Mõista, mida vastaja võiks mingit valikut tehes tegelikult mõelda, on sotsioloogias üldisemalt keeruline ülesanne. Seepärast on sageli hädavajalikud täpsustavad küsimused.

Võtame näiteks küsimuse „Keda neist te ei soovi endale naabriks?“ Vastusteskaalal olevad erinevad variandid peaks olema enamvähem võrdse tuntusega uuritavas avalikus ruumis. Nii pole mõistlik panna skaalale kõrvu „hipstereid“ ja „lõnguseid“ – võib oletada, et hipsterite kohta on olemas täna mingi jagatud teadmine, lõngused on aga unustusehõlma vajunud.

Sama lugu on ka parem- ja vasakäärmuslastega. Üle-euroopaliste küsimuste kasutamisel Eesti kontekstis tuleks arusaadavate tulemuste saamiseks järgi uurida, mida vasakäärmuslaste all täna siin üldse silmas peetakse. Leides skaalalt tundmatuvõitu nähtuse, võib vastaja reageerida hoopis küsimuse negatiivsele kallakule, mitte peegeldada oma tegelikku suhtumist antud gruppi. Isegi „suure perega inimesed“ võivad sellisel taustal ebameeldivaid seoseid tekitada, eriti variantide „kriminaalse minevikuga inimesed“ ja “narkomaanid“ vahel. Küsida võib küll kõike, aga vastustest järelduste tegemisel tuleb olla teadlik sõnastuse mõjust ja hinnata vastuste sisukust.

Analüüsimata küsitlustulemus ei anna uut teavet

Läbimõtlemata küsimustele ja skaaladele lisaks peavad uurijad vältima juhuslike üksikküsimuste analüüsita avalikkusesse paiskamist. Hiljuti esitleti meedias sookvootide kohta esitatud küsimuse vastuseid pealkirja all ”Uuring: 76% Eesti kodanikest sookvoote ei poolda". Sookvootide ebapopulaarsuses pole midagi üllatavat selle teema valdavalt negatiivset meediakajastust arvestades. Küsitluse tellijad on jätnud aga välja väga kõrge ja sisuka protsendi (15,8) ”ei oska öelda” vastuseid.

Uuringu nime vääriv tegevus peaks lisaks selliste „kavaluste“ vältimisele andmeid teiste küsimustega seostama ja ses valguses mõtestama. Miks tervelt 59% toetab meetmeid, mis kergendaksid naiste saamist juhtivatele ametikohtadele, kui ainult 21% pooldab sookvoote? Pole ka selge, miks oli nimetatud uuringus küsitud ainult Eesti kodanike arvamusi. Lugejatele ja ajakirjanikele tuleb siin meenutada, et arvamusküsitlused ei ole rahvahääletused, kus vaid kodanike arvamus on oluline.

Kuigi igaühel on õigus uurimisküsimusi küsida, on küsimiste teadust valdavatel sotsioloogidel õigus äpardunud küsimusi kritiseerida, sotsiaaluuringute standardite languse pärast muret tunda ning juhtida tähelepanu, et väheütlevate ja analüüsimata tulemuste ajakirjandusele ette söötmine võib olla viis rahva ja poliitikute arvamusi mõjutada.

Kingi laia silmaringi ja ootusärevust! Telli nüüd Eesti Päevaleht ja vali endale või lähedasele kingituseks veel väärt lugemist. Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare