AET ANNIST & MARI JÜSSI: Tööajal reohunt, vabal ajal ökolammas?
Nii reageerib ettevõtlik ärimees kõigile vähegi müüdavuspotentsiaali kandvatele uutele ideedele uue toote väljaarendamise ja turulepaiskamisega. Nii on ka ökoloogiliste loosungite alla kuhjunud kõikvõimalikku kraami, millest suure hulga suhtes tuleks tõesti olla väga ettevaatlik. Tiit Kändleril (EPL 9.8.) on tuline õigus, kui ta rohelise mõtteviisiga inimesena sellise pseudorohetoodangu silmakirjalikkust paljastab.
Rohepesu
Roheline mõtteviis on käiku võetud isegi tööstusharudes, mida kuidagi ei anna traditsiooniliselt roheliseks pidada. Nii peab Ford oluliseks autode rohelise sõnumiga reklaamimist ja Shell püüab oma naftaammutust rohelisse hämusse mähkida.
Rohelistes ringkondades on sellist nähtust hakatud kutsuma rohepesuks, mis tähistab olemuslikult mitterohelise toote peitmist roheliste loosungite varju. Sellise avalikkussuhete ja marketingigümnastika eeldus on aga samas rohelise mõtteviisi mõningane populaarsus, eriti tavatarbijate hulgas, kes ometi pole ilmaski nõus autost rohelise mõtteviisi nimel loobuma. Rohedeviisidega õilistatud autot ja bensiini ostes tunneb ta end siiski sutsuke paremini, kuna üldine trend vihjab, et moodne inimene mõtleb keskkonnasõbralikult.
Patukustutuskirja ei vaja ju mitte rämetarbija, vaid siiski see, kes veidi juba usub, et oma tarbimisharjumusi tuleks korrastada. Õnnetuseks ei ole niisugusel tarbijal enamjaolt selget pilti, mis on ikkagi tegelikult see roheline toode, mida ta ehk eelistaks valida, kui oskaks. Paraku teeb Kändleri artikkel antud juhul sellisele õhkõrnalt rohekale tarbijale karuteene, tekitades mulje, et roheline elustiil on mõttetu, kui mitte lausa kahjulik.
Tõesti, rohelist valikut teha ei ole lihtne. Toote ökoloogilisuse hindamine muutub järjest keerulisemaks, mida rohkem ja kaugemale mõjusid uurida. Detailidesse laskudes peaks hakkama kaaluma, kas pead suuremaks probleemiks vee või õhu saastamist, metsade raiumist või nafta tarbimist, sotsiaalseid probleeme või prügimägesid.
Kuna tarbimine kulutab paratamatult mingit ressurssi ja kasutab mingit energiat, saab ka roheline valik olla ainult halbadest valikutest parima või isegi kahest halvast valikust meelepärasema leidmine.
Rohelus kui rikkuri lõbu?
Kändler kasutab oma loos toodete loodussõbralikkusele osutamiseks üht õige hämmastavat valemit: mida odavam, seda loodussõbralikum, sest kallima, kuigi ehk ökoma toote ostmiseks peab inimene kolm korda rohkem töötama ja seega kolm korda rohkem loodust saastama. Võib-olla tegutseb mõni moetarbija tõepoolest nii: näiteks et trendikas kinnisvaramaakler saaks lisada oma kodusesse vidinakollektsiooni popi ökoasja, peab ta oma bensiinineelava koguka autoga teenindama veel rohkemaid objekte ja tarbijaid ja müüma veelgi rohkem “arenduspiirkondi” ning asfalteeritud pinda nende vahel endistel loodusmaastikel, mille vahet siis uued omanikud omakorda autodega pendeldama hakkavad. Sellisest tarbimisest ei ole kindlasti rohelist kasu. Ent rohelise mõtteviisiga tarbija valiku eeldus on ju ometi mingite muude toodete ostmata jätmine. Täpsemalt, roheline valib üldse kokku vähem tooteid, seega on tal võimalik teha selliseid kulutusi lisatööta. Ja see peakski ju ometi olema eesmärk: panna inimene vähem tarbima.
Kui omalt poolt mõnd valemit välja pakkuda, siis ostes ühe kalli, veel parem – kalli ja rohelise kaubaartikli, tarbime kokkuvõttes vähem kui kuhjates sama raha eest kokku odavaid ja Kändleri sõnastuses punaseid või kollaseid asju. Niisamuti on tuuleenergiaga: muidugi ei saa selle eesmärk olla praeguse energiavajaduse, ammugi mitte üha suureneva energiavajaduse katmine! Selliseid tooteid saab rakendada ainult praegust energiakasutust teadlikult vähendades.
Kõik-on-kõigega-seotud maa-ilmas annab rangelt võttes iga teenitud kroon märku ületarbimises osalemisest – mida suurem on rahaline sissetulek, seda suurema lõivu võtab see keskkonnalt. See peegeldub selleski, et riikide ökoloogiline jalajälg ehk negatiivne keskkonnamõju on pea täielikus korrelatsioonis riigi rikkuse rahaliste näitajatega. Ülemaailmsed probleemid, nagu osoonikihi hõrenemine ja kliimamuutus, on saanud alguse just materiaalsest jõukusest ja priiskavast tarbimisest, mitte vaesusest.
Tegelikult ei ole ju probleem ökotoodetes ega nende hinnas (pealegi peab oma kogemusest ütlema, et ökotooted on hoopis odavamad – ise tehtud, metsast või aiamaalt korjatud, second-hand’ist leitud ja ilma ühegi ökomärgita). Probleem on meie töö ökoloogilisuses. Äkki peaks hakkama toodete ja teenuste ökomärgistamise kombel ka elukutseid ja töökohti ökomärgistama? Kindlasti ongi meie elukutsete ja töökohtade valikul säästva eluviisi ja ühiskonna tekitamisele kõige suurem mõju. Päeval põhikohaga naftatooteid idast läände transportija võib küll õhtul supermarketis poetada oma rohelisse kangaskotti läänest itta transporditud ökotoote, ent palju rohelisem oleks hoopis peatuda ja tööandjalt või tööandjana küsida: kuidas oma tööd rohelisemaks muuta? Või koguni – kuidas hoopis vähem tööd teha ja vähem tarbida ning lihtsalt meeldivamalt ära elada? Levitame siiski nimelt rohelist, mitte kollast mõtteviisi, Tiit.
