AET SÜVARI: Miks ma ei vaata Pekingi olümpiamänge
Lehe spordiküljed ei tohi küll kannatada ja nii palju kui töö pärast vajalik, tuleb olümpiat jälgida, kuid hommikul ja õhtul ma kodus telerit mängima ei pane ja puhtalt lõbu pärast ühtegi võistlust ei vaata (või kui, siis ainult ehk Rafael Nadali mängu).
Suures plaanis näib minu suur Ïest muidugi kaunis mõttetu. Kindlasti ei lähe Hiinale karvavõrdki korda, kas nende korraldatud mänge vaatab üks, sada, tuhat või isegi sada tuhat inimest vähem. Vaevalt et see läheb tegelikult korda ka ühelegi sportlasele. See läheb aga korda mulle endale. Olgu see siis väikese inimese väike protest, tilk meres – aga mõned asjad on suuremad ja tähtsamad kui sport. Elu, inimõigused, sõnavabadus.
Mulle jääb Pekingi OM-i kontekstis mõistetamatuks avaldus, et olümpiamängud ja poliitika ei käi kokku. Kuidas on inimeste surm “poliitika”? Tavaline inimene, kellele tuhandete surm või jõhker tagakiusamine taandub tühipaljaks poliitikaks, on südametuse musternäidis.
Olümpiahartale alla kirjutanud lubavad kõik, et nad ei tee poliitilisi avaldusi, sest need pole kooskõlas olümpiavaimuga. Ärge tulge mulle rääkima, et olümpiavaimuga on kooskõlas see, et terve maailm pigistab üksmeelselt silmad ja suu kinni selle suhtes, mis toimub Tiibetis. Selle suhtes, mis toimub Darfuris, mille jõhkraid sõdalasi janjaweede on Hiina Sudaani valitsuse kaudu toetanud nii rahaliselt kui ka moraalselt. Ja kui olümpiarõngad sümboliseerivad kas või kaudselt seda toetust, mida Hiina on jaganud Birma sõjaväehuntale, kes on inimesi hulgaliselt mõrvanud, vangistanud, piinanud, kodust välja kihutanud ja orjusesse sundinud, siis mina ei taha nende rõngastega küll midagi tegemist teha.
Irvitamine elude üle
Hiina mänge nautida on justkui irvitada nende pooleteise miljoni inimese üle, kes olümpia pärast oma kodudest lahkuma on sunnitud. Täpselt sellist arvu nimetab Genfis paiknev inimõiguste organisatsioon, mida ma usun rohkem kui Hiina välisministeeriumi, kes on selle asemel väitnud, et kodu kaotas päris naeruväärsena näiv 6000 inimest.
Alles eile teatas Amnesty International, et kuigi Hiina oli mängude korraldamisõigust taotledes pühalikult lubanud parandada inimõiguste olukorda riigis, on see endiselt allapoole igasugust arvestust. Selleks et näidata Hiinat harmoonilise ja stabiilse ühiskonnana, on “isemõtlejad” karmilt alla surutud ja vangi pandud. Olümpiapaikade korda saamiseks on juurutatud aga sunniviisilist “ühiskondlikku tööd”.
Sõnavabadusest, mida olümpia ajal vähemalt välismeediale olla lubatud, pole samuti haisugi, kui Hiinast pole võimalik minna Amnesty Internationali, BBC või Deutsche Welle veebikülgedele.
Niipalju poliitikast. Selline asi toob suhu vere maitse. Sellepärast ma ei suudagi olümpiat nautida. Kuid Eesti sportlastele elan muidugi südames kaasa. Tulgu sellelt verega kinni makstud olümpialt vähemalt midagi ilusat.
