„Kas pealkiri on?” Sellise küsimusega pöörduti eksaminadi poole nii mõneski komisjonis ning puuduse ilmnemisel viga parandati. Sarnasel moel ei käitutud aga kõikjal ning eksami välisvaatleja karmi pilgu all töö üleandmisprotokolli allkirja andes oli õpilane kaotanud oma tulemusest viis punkti, kuna hindamisjuhendi järgi hinnatakse vormistuse osa pealkirja puudumisel null punktiga. Subjektiivsuse argument, mida rõhutati kirjandi hindamise puhul negatiivsena, on kavalalt oma vormi muutnud ning elab edasi! Mida näitab eksamitulemuste statistika õpilase keeleoskuse kohta? Pealkirja puudumine on pigem ärevusest tingitud tähelepanematus, inimlik eksimus, mitte tõend nõrgast funktsionaalsest lugemisoskusest.

Subjektiivseks võib lugeda ka eksami alustekstide valikut. Kui koostajate soov oli teha igav ja eriti noormeestes vastumeelsust tekitav eksam, siis sai eesmärk täidetud. Nii humanitaarse sisuga eksamit ei oleks osanud oodata, kui haridus- ja teadusministeerium on 2011/12. õppeaasta kuulutanud teadusaastaks ning riiklikus retoorikas kõlab mure reaalteaduste populaarsuse madalseisu pärast.

Valikus oli noorteprobleemide, maailmavaate, eesti kultuuri või tänapäeva eesti keelega seonduva käsitlemine. Nii mõnegi noore lootus arutleda, luua lugemist väärt tekst kustus ning asendus mõttestampide reaga. Teadusliku maailmavaate analüüsi võimalus ei kompenseerinud muude noormehi paeluvate teemade puudumist. Tänavuse eksami sisu kontekstis tunduvad kümme kirjanditeemat palju objektiivsema ja loomingulisema lahendusena.

Mida annab „oksüümoron”?

Alustekstide keel oli ka keskmisele õpilasele raske ning arusaamine nõudis sõnaraamatu kasutamist, mis omakorda viis väärtuslikku aega. Mõistetega „tautoloogia”, „oksüümoron”, „heasemiootiline” või väljenditega „paradokside skolastika”, „kahtluse imperatiiv” ei puutu 99% õpilastest tõenäoliselt enam kunagi kokku. Alustekstide kohati eputav stiil polnud parim eeskuju niigi ebakindlale kirjutajale.

Tants eksami kestuse ümber näib kujunevat järgmise õppeaasta võtmeteemaks. Eksamikeskuse soov on eksami lühendamine 60 minuti võrra. Õpetajad on sellise sammu astumise vastu, kuna senised kogemused näitavad, et täisaja kulutavad ära vähemalt pooled õpilased. Katseeksamil kulutatud keskmine – 4,5 tundi – on pigem formaalsus, mitte argument eksamiaja lühendamiseks.

Meedia on võimendanud ministeeriumi ametnike eksamikogemusi vahendades käe väsimise probleemi. Selliste pseudoprobleemide esilekerkimine viib tähelepanu kõrvale oluliselt. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sõnas 14. mail riigikogus uut eksamit kommenteerides: „Mul kulus selle eksami sooritamiseks ka umbes 4,5 tundi aega, tõsi, käsi väsis ära ja pastaka hoidmine 4,5 tunni vältel oli kõige suurem pingutus lisaks sellele vaimsele pingutusele, mis selle eksamiga kaasas käis.”

Haridusametnikke ja õpilasi võrrelda ei saa, kuna nende eesmärgid ja ka kogemused on erinevad: õpilasel sõltub tulemusest kõrgkooli pääsemine, ametnikul sisuliselt mitte midagi. Eksamiaja lühendamine võtab võimaluse kätt puhata, mõtteid korrigeerida, vaimset pingutust reguleerida.

Kirjaoskuse devalveerimine

Eksami formaadi muutmise põhjendusena on välja käidud Tartu ülikooli professorI Martin Ehala ja tema töörühma emakeeleoskuse uuring, mis viidi läbi 242 esmakursuslase hulgas ning näitas, et umbes 40% puhul on kirjakeeleoskus tasemel, mis hakkab mõjutama inimese tõsiseltvõetavust.

Uue eksami hindamisel on vigase õigekirja puhul maksimaalne kaotus 26 punkti sajast, kirjandihinne võis alaneda 35 punkti võrra. Nõrgema kirjaoskusega inimesele on 11 punkti kui maast leitud ning läbisaamise probleem lahendatud.

Vägisi näib, et kirjaoskuse devalveerumisele on antud riiklikult roheline tee. Taas kerkib küsimus tulemuste statistika ja koolilõpetaja tegelike oskuste sisulisest vahekorrast. Läbikukkujaid on tõenäoliselt vähem, gümnaasiumi lõputunnistuse omanikke rohkem, aga puuduliku emakeeleoskuse probleem süveneb.

Saladuseks jääb, mida tehakse tuhandete eksami- ja kvalifikatsioonikeskusesse tagasi saadetud eksamiülesannete vihikutega, mida õpetajad koolides oleks meelsasti analüüsinud ja kasutanud õppematerjalina.

Järgmisel õppeaastal on nendesamade materjalide paljundamine üle Eesti tõsine ressursside raiskamine. Eksamile eelnenud aasta ja eksam on toonud palju lisapingeid, mille maandamiseks ootavad õpetajad eksami korraldajatelt põhjalikku sisulist analüüsi ja dialoogivõimalust kohe uue õppeaasta algul.Emakeeleeksami ülesandeidLugemisülesande küsimusi
(Priit Põhjala artikli „Keelevigadest. Heasemiootiliselt” ja Wimbergi luuletuse „Värsijalad pliidi ääres” ning Liisi Ojamaa luuletuse „WÄIKE HIPI & KEWAD” põhjal vastata)

1. Kõik keelevea funktsioonid on omavahel seotud. Selgita artikli põhjal, kuidas on omavahel seotud a) keelevea eristav ja pedagoogiline funktsioon;

b) keelevea opositsiooniline ja esteetiline funktsioon. (10 punkti)

2. Iseloomusta Wimbergi ja Liisi Ojamaa luuletuste keelevigade põhjal kaht artiklis nimetatud keelevigade funktsiooni. Too kummagi funktsiooni kohta luuletustest 3 näidet (kokku 6 näidet). (15 punkti)

Teine alustekst (Eero Rauna luuletus „Maailmavaade”)
Mida heidab minategelane ette Eesti erakondadele? Leia 4 väidet. Millist etteheidet pead kõige tõsisemaks? Miks? (15 punkti) Või

võrdle luuletuse „Maailmavaade” põhjal ideoloogilistesse organisatsioonidesse astumist Nõukogude ajal ja taasiseseisvunud Eestis. (10 punkti)

Kirjandi ülesanne
Kirjuta vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand sellest, mida tähendab sinu jaoks mõiste „maailmavaade”. Arutle ka selle üle, kuidas maailmavaade kujuneb ja millest see sõltub. Pealkirjasta kirjand.