AGO KÜNNAP: Umbluu või soome-ugri teadus
Soomes käib juba kuu aega äge diskussioon, mille vallandas keeleteadlase Kalevi Wiiki talve hakul ilmunud raamatu “Eurooppalaisten juuret” lülitamine kuue kandidaadi hulka, mille seast pidi valitama auhinnatav 2002. aasta Info-Finlandia esiraamat.
Kalevi Wiik lükkab oma raamatus ümber traditsioonilised seletused soome-ugri keelte ja nende kõnelejate algupära kohta. Ta teeb seda kogu Euroopa paljukeelse elanikkonna ajaloo vaatluse taustal. Õieti polegi seal midagi ümber lükata, sest harjumuspärane ja üldlevinud ettekujutus meist kuskil ida pool Volga ääres/Lõuna-Uuralite ümbruses/Lääne-Siberis 6000–8000 aasta eest paiknenud soome-ugri algkodust, seal kõneldud soome-ugri algkeelest, järgnenud väljarändest läände ning jõudmisest 5000–7000 aasta eest Läänemere äärde pole leidnud vähimatki teaduslikku tõestust. Tegemist on mõnede 19. sajandi algupoole ja keskpaiga Soome ja Eesti keeleteadlaste ekslikust soovkujutlusest alguse saanud eksiarvamusega.
Vastu üldtunnustatud tõdedele. Kuus kandideerivat raamatut välja valinud kogu põhjendas Wiiki raamatu lülitamist kandidaatide hulka eelkõige sellega, et Wiikil on eurooplaste päritolu probleemistikust erandlikult terviklik visioon, pidades viimast väärtuseks omaette. Nii see tegelikult ongi. Wiik näeb Euroopa elanikkonna ajalugu alates tänapäevase inimese saabumisest umbes 40 000 aasta eest Euroopasse kuni käesoleva ajani ühe suure tervikuna.
Niisuguse lähenemisviisi eurooplaste juurtele on teinud võimalikuks ja vajalikuks suured muutused paljudes inimesega tegelevates teadustes. Kõige tähelepanuväärsemaks neist on olnud inimgeneetika ülikiire areng ja populatsioonigeneetikute uusimad uurimistulemused.
Arheoloogias on loobutud seostamast kultuuride vahetust eeskätt elanike massilise migratsiooniga. Lingvistikas on hakatud rõhutama just keeltevaheliste kontaktide suurt tähtsust nii üksikkeelte kui keelerühmade kujunemisel. Seda vastukaaluks varasematele arusaamadele keelte ainuvõimalikust tekkest algkeelte jagunemise tulemusel.
Kahtlema peab alati. Wiiki raamatut rünnatakse esmajoones teaduses seni saavutatu kahtluse alla panemise pärast, sisuliselt julguse eest astuda vastu üldtunnustatud seisukohtadele. Wiik ise möönab, et tema raamat sisaldab asju, mille tõepärasust pole tänase päeva seisuga võimalik sajaprotsendilise kindlusega tõestada, kuid ta usub, et kasu on ka selliste oletuste esitamisest, mille õigsust võib kontrollida alles tulevikus.
Wiiki raamatu näol on tegemist keeleteaduse uusima innovatiivse suuna omamoodi käsiraamatuga (võiks öelda, et isegi õpikuga ning seepärast on tervitatav kindel kavatsus raamat peagi ka eesti keeles välja anda). See suund toimib viljakas sümbioosis teiste teadustega. Raamat koondab endasse paljuski ka mitteformaalse üleeuroopalise multidistsiplinaarse töörühma “Põhja-Euraasia rahvaste ja keelte juured” uurimistulemusi.
Sellesse töörühma kuulub umbes kolmkümmend teadlast – lingviste, arheolooge, geneetikuid, ajaloolasi jt. Eestist võib nimetada näiteks Eesti Keele Instituudi direktorit doktor Urmas Sutropit, Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessorit Valter Langi ja evolutsioonilise bioloogia professorit Richard Villemsit.
Mida ütleb Wiik eestlastele? Meid, eestlasi huvitab muidugi see, mida me võime Wiiki raamatust välja lugeda meie endi kohta. Mannerjää taandus suuremast osast Eestist hiljemalt 13 000 aasta eest ning tõenäoliselt ligikaudu 12 000 aastat tagasi asustasid lõuna suunast Ukrainas liikvele läinud eestlaste esivanemad mannerjääst ja jäätõkke paisutatud Läänemere veest vaba ala Eestis. (Vanimaks avastatud inimasustuse jäljeks Eestis – umbes 11 000 aastat – on Pulli suvine kalastuspaik.) Rõhutan, et kiviaegsed kütid-kalurid-korilased ei võtnud põhjendamatult ette suuri rändeid, ammugi mitte juba asustatud aladele. Mannerjää sulades liiguti küll inimtühjale jääjätumaale. Eesti asustajad olid geneetiliselt tavalised eurooplased (europiidid).
Eestisse liikujate hulka või lausa Eestisse välja võis jõuda ka jääaja varjupaigast Hispaanias pärinevaid asukaid Edela-Euroopast, kusjuures erandlikku pagurännet juba asustatud alale põhjustava tõukejõuna toimisid mõeldavalt Kesk-Euroopa vulkaanipursete (Laach ja Ulm) põhjustatud looduskatastroofid 13 000 ja 11 000 aasta eest. Pagulased võisid kaasa tuua ka võõraid keelemõjusid. Kõik Eestisse jõudnud inimesed olid kiviaegsed kütid-kalurid-korilased, kes jätkasid oma elatuse hankimist samal viisil ka Eestis. Seejärel ei toimunud enam massilisi rändeid Eesti alal.
10 000 aasta eest Lähis-Idast levima hakanud põllundus jõudis koos põlduritega Pariisi laiuskraadini umbkaudu 7500 aastat tagasi. Tegemist võis olla tollase Musta mere ranniku järsu ja suure üleujutuse poolt põhjustatud põgenikelainega. Tavaliselt arvatakse, et levivad põldurid olid indoeuroopakeelsed.
Ei saa jätta arvestamata võimalusega, et indoeuroopakeelsed olid tegelikult ainult hobusekasvatajad-röövratsanikud, kes alistasid juba põllundusele üle läinud elanikkonda järjest oma ülemvõimule ja kelle keele alistatud põldurid omaks võtsid. Nii või teisiti, kuid koos põllundusega levisid ka indoeuroopa keeled. Eesti ala arheoloogilised leiud näitavad, et siin õpiti põllunduse algeid tundma umbes 5000 aasta eest.
Meie ajaarvamise 13. sajandil, kui eestlased olid juba aastatuhandeid olnud põldurid, alistati nad indoeuroopakeelsete vallutajate, täpsemalt germaanikeelsete professionaalsete röövratsanike -– rüütlite – poolt. Germaani ratsaröövlite eliit ja nende kannul saabunud muud germaani asjamehed moodustasid Eestis siis ja hiljem ainult tühise vähemuse elanikkonnast.
Eestlased, peale üksikute erandite, ei saanudki minna üle eliidi germaani keelele. Eesti keele saatus oleks kujunenud hoopis teiseks, kui vallutajateks oleksid osutunud slaavikeelsed, millest annab tunnistust soomeugrikeelse elanikkonna massiliselt toimunud vene keelele siirdumine Venemaal. Eesti germaanikeelne eliit esindas lisaks läänepoolse Euroopa tsivilisatsiooni ja kristlikku läänekirikut, mille väärtustest jõudis nii mõndagi ning aja jooksul ikka rohkem ka eesti talupoegadeni.
