AGU SISASK: Avalik kiri Jaan Kaplinskile
Armas Jaan!
Kuna Sinu näol on tegu ühe arvestatavama arvamusliidriga, on Sinu seisukohtadele kahtlemata arvukalt kaasamõtlejaid. Mina olen üks nendest.
Sinu artikkel “Võimurid ja Jeesuse sõnum” (EPL 3.12.) pani mind mõningate probleemide üle järele mõtlema. Mulle tundub, et rääkida ei tuleks ainult religiooniõpetusest, vaid ka kõigest muust, mis selle aruteluga kaasneb. Nagu ma aru saan, oled ka Sina üks nendest, kes panevad usklikkuse ja religiooniõpetuse ühte patta. Vastasel korral ei kirjutaks Sa: “...nii on usu pealesurumine olgu kirikuskäimise või usuõpetuse sundusena vägivald.”
Ma ei ole ikka veel aru saanud, kuidas saab usku sunduse ja vägivallaga peale suruda. Võib-olla Sa mõtled mõjutamist? “Sundus” ja “vägivald” on üsna rängad sõnad ja tekitavad ka lugejates assotsiatsioone, millest joonlauaga vastu sõrmi taguv Julk-Jüri on veel üks meeldivamaid. Millegipärast ei räägi me emakeele või ajaloo õpetamise puhul sundusest ega vägivallast, vaid käsitleme neid kui kohustuslikke õppeaineid, aga – nojah – nende õpetamise juures ju kedagi ka ei mõjutata.
Mis loengutesse puutub, siis arvavad psühholoogid, et neil ei olegi isiksuse kujundamisel erilist mõjujõudu. Hoopiski läbielamine olevat see, mis teeb tundekasvatuses ilma. Nii peaksid ateiste ettevaatlikuks tegema kirjandusteosed, filmid, teater ja üldse kogu elu, mida me järjepanu läbi elame ja kust me saame ka religiooniga seotud mõjutusi.
Hea küll, usume siiski nendesse jesuiitlikesse religiooniõpetajatesse ja oletame, et nad teevad oma “töö” ära. Mis siis juhtub? Ma ei oska öelda, aga midagi jubedat peab see olema, muidu ei kutsuks ju selline lõpplahendus paljudes esile lausa paanilist hirmu ja hukkamõistu. Mis see siis ikkagi on? Passiivne, rumal, lõhestatud hingega inimene, nagu nõukogudeaegsest “teadusliku ateismi” õpikust lugeda võis? Või tobu? Lihtsameelne? Alaarenenu? Ullike? Ja-jah, Jaan. Just selline ongi see pilt, mis tänu religiooniõpetuse puudumisele on usklikust loodud.
Sina muidugi nii ei arva. Ju siis peab Sul olema varuks mõni teine põhjendus, mis keelab teistele neid teadmisi, mis Sul endal religioonidest on.
Oma artiklis räägid Sa, et võimu juures olijatel on tarvis kõigepealt usku kui oopiumi. Tänapäeva narkomaanias vaevlevas maailmas kõlab see võrdlus tõepoolest hirmuäratavalt ja küllap nii mõnedki lapsevanemad kujutavad vaimusilmas oma võsukesi uimastena maantee ääres vedelemas.
Miks ma nende väljendite kallal nokitsen? Aga sellepärast, et ajal, mil meie demokraatlik ühiskond on alles lapsekingades ja moraalsed väärtused on tasakaalustamata, on igal arvamusliidri sõnal eriline tähendus.
Viimasel ajal räägitakse koolivägivallast, kus lõõpimisest ja pilkamisest kasvab sageli füüsiline arveteõiendamine. Näib, et sedapuhku on religiooniõpetusega kaasnev arutelu veel ühe kondi kätte andnud: ei meeldi need jobud-kristlased, ja kõik! Näitame neile koha kätte!
Kui lapsik, eks ole? Aga kui palju erineb täiskasvanute ilkumine alaealiste omast? Pole tarvis olla Erich Fromm, et näha, kui paljud on jäänud oma tunnete arengus laste tasemele. Ma tunnen koos Sinuga kaasa vaestele ja leian, et võimulolijad peaksid nende heaks rohkem tegema, aga samas olen kindel, et toetust ei vaja ainult materiaalne, vaid ka vaimne vaesus.
Lähen nüüd lõpetuseks võimuritelt Jeesuse sõnumi juurde. Mul on käes Philip Yancey teos “Jeesus, keda ma ei tundnud”. Ta räägib paljuski nendestsamadest probleemidest, millest Sinagi, aga kõige muu seas ütleb ta järgmist: “Kuigi Jeesus mõistis hukka omaaegse religioosse süsteemi, kohtles ta Nikodemuse sarnast religioosset juhti lugupidamisega. Kuigi ta hoiatas raha ja vägivalla ohtude eest, ilmutas ta armastust ja kaastunnet rikka noore ülema ja Rooma pealiku vastu.”
Lühidalt – Jeesus kohtles inimesi vastavalt nende väärikusele, olenemata sellest, kas ta nõustus nendega või mitte.
Kas meie ei peaks tegema sama? Häid lähenevaid jõulupühi!
Agu Sisask, literaat
