Ahistamisjuhtumi tagamaad: privaatsust nõudis Tartu ülikool ise
Tartu ülikool (TÜ) tõi eilses pressiteates esile EPL-i artiklite nüansse, mis nende hinnangul on faktivead.
TÜ esitab esimese faktiveana: “Eesti Päevalehe tänase juhtkirja pealkiri oli: „Kui ahistajat edutatakse“. Sel ajal, kui vanemteadur professoriks valiti, ei olnud ülikoolile ahistamiskaebust veel esitatud. Professor valiti ametisse 29. novembri 2013 senati istungil. Doktorant esitas oma esimese kaebuse ülikooli personaliosakonnale 6. detsembril 2013. Selles pöördumises ei olnud veel seksuaalse ahistamise süüdistust, need detailid ilmnesid järgmises pöördumises 2014. aasta kevadel.“
Viidatud Eesti Päevalehe juhtkirjas seisis: „Ja peagi ülendati teadur professoriks – vahejuhtumist hoolimata.” On endiselt fakt, et teadur sai professoriks vahejuhtumist hoolimata. TÜ teavitas ise avalikkust alles 2014. aasta septembris, kui toimus inauguratsiooniloeng, et vanemteadur on professor alates 2014. aastast. Eelnevat avalikku infot selle kohta ei olnud ega ka selle kohta, millal toimus ülikooli sees valikute langetamine. Aga nagu näha, ei olnud ilmnenud info inauguratsiooniloengu pidamisel takistuseks. EPL esitas ka 30. jaanuaril TÜ rektorile kommenteerimiseks meile teadaoleva asjaolu, et vanemteadur sai professoriks 2014. aasta sügisel. Seda rektor aga ümber ei lükanud ega kommenteerinud.
Teise faktiveana esitab TÜ: „Eesti Päevaleht väidab, et ülikool soovitas esimese pöördumise peale „psühholoogi konsultatsiooni, (…) kõik muu jäi sinnapaika“. Esimeses süüdistuses viitas doktorant häirivale psühholoogilisele õhkkonnale ning palus lahendusi töökeskkonna parandamiseks ja doktoritöö lõpetamiseks. Pakutud psühholoogiline nõustamine oli ühisel kohtumisel kokku lepitud ja sellega doktorant ka nõustus.“
Jääb mõistmatuks, mida siin nimetatakse faktiveaks. Doktorant palus lahendusi töökeskkonna parandamiseks ja doktoritöö lõpetamiseks, aga seda palvet ei rahuldatud. Küll aga käis ta psühholoogilisel nõustamisel, nagu ülikool pakkus. See asjaolu on artiklis kirjas.
Segased süüdistused
Kolmanda faktiveana esitab TÜ: „Eesti Päevaleht väidab, et ülikooli juhtkond ei tutvunud ahistamist tõendavate materjalidega. Kaebuse lahendamine oli tõepoolest väga keeruline, kuna personaliosakonnal puudus 6 kuud võimalus ära kuulata teine osapool – doktorant soovis juhtumi lahendamisel täielikku konfidentsiaalsust. Alates kaebuse esitamisest 6. detsembril 2013 kuni töölepingu ülesütlemiseni 20. juunil 2014 tegi ülikool doktorandiga aga pidevat koostööd ning üritas leida sobivaid lahendusi. Juurdlus viidi läbi pärast töölepingu lõpetamist, siis tutvuti ka professori esitatud materjalidega ning juhiti instituudi juhi tähelepanu sellise tegevuse ebaseaduslikkusele ning lubamatusele ning personaliosakond palus instituudi juhil professorile selgelt märku anda, et samalaadsed eksimused maksavad talle järgmisel korral ametikoha.“
Jääb arusaamatuks millises faktivea esitamises Eesti Päevalehte süüdistatakse. TÜ rektor on ise öelnud, et juhtkond ei võtnud uurida ahistamist tõendavate materjale, tuues põhjuseks, et need materjalid sisaldasid eraelu puudutavaid detaile.
Mis puudutab konfidentsiaalsust, siis doktorandi esialgne soov oli asja arutada juhendaja eest varjatult. Seda põhjusel, et juhendaja oli teda ähvardanud, et ta seda sammu ei astuks ning juhendaja jätkas oma ametipositsioonil ka ülikooli väidetava menetluse ajal. Doktorant palus ülikooli juhtkonna poole pöördudes seega kaitset oma juhendaja vastu, mitte asja salastamist. Kui 2016. aasta alguses sõlmiti doktorandi ja TÜ vahel kokkulepe, soovis TÜ doktorandi kinnitusel ise sinna lisada punkti, et meedia poole ei pöörduta. Doktorant ei olnud sellega aga nõus ja jättis endale õiguse asjast rääkida. Seega soovis privaatsust TÜ ise.
Tänaseks on TÜ kahtlemata saanud tutvuda mõlema poole esitatud materjalidega. EPLi artiklis oli küsimuseks see, miks TÜ keeldus materjalidega tutvumast 2014.a. suvel, kui ta enda väitel asja menetles ja selle menetluse tulemusel väidetavalt ahistajale suulise hoiatuse tegi. Doktorant Marialt selle väidetava menetluse käigus ühtegi selgitust ega materjali ei küsitud, samuti keeldus TÜ vastamast Maria esindaja küsimustele, mis väidetavalt läbi viidud menetlust puudutasid.
Neljanda faktiveana esitab TÜ: „EPL väitis, et „hagi surve viis kokkuleppeni“. Kokkuleppele minek oli doktorandi ja tema advokaadi initsiatiiv algusest peale, ülikool ei survestanud seda, nagu väitis EPL. Doktorant ja tema advokaat pöördusid ülikooli poole 15. jaanuaril 2016. Hagi projekt saadeti ülikoolile tutvumiseks koos kaaskirjaga, kus doktorandi esindaja avaldas soovi lahendada asi kohtuväliselt ning sõlmida kompromiss. Nii doktorant kui ülikool teadsid, et doktorandi võimalikud nõuded ülikooli vastu olid selleks hetkeks juba aegunud. Professorit puudutavasse lepingusse lisati klausel, et ülikoolil on õigus tulla küsimuse juurde tagasi uute oluliste asjaolude ilmnemisel.“
TÜ väide on eksitav ja seosetu. EPL ei ole väitnud, et ülikool oleks doktoranti kokkuleppega survestanud. EPL kirjeldas, kuidas pärast võrdõigusvoliniku rahastatud hagi koostamist ülikooli vastu pakkus doktorant ülikoolile võimalust jõuda kohtuvälisele kokkuleppele. „Hagi surve“ saigi olla üksnes doktorandi poolne, seega pole keegi väitnud, nagu oleks TÜ „survestanud kokkuleppele minekuga“. Väide, et nii „doktorant kui ülikool teadsid, et doktorandi võimalikud nõuded ülikooli vastu olid selleks hetkeks aegunud“ ei pea paika. Viide aegumisele lisati kokkuleppesse TÜ soovil, selgitab doktorant. Kuna nõuetest loobumise tõttu puudus sel mistahes tähendus, siis ei pidanud aga doktorant oma esindajaga vajalikuks selle üle vaielda.
Laupäevane teade
Ka oma laupäevases avalikus pöördumises süüdistab rektor Volli Kalm Eesti Päevalehte. Vastame ka neile süüdistustele.
Rektor väitis: „Viimaste päevade jooksul on ajakirjanduse vahendusel avalikkust eksitatud väitega, nagu Tartu ülikool ei reageeriks võimalikele ahistamisjuhtumitele ülikoolis. /…/ Vastupidi avalikkusele kujundatavale muljele on ülikool selle juhtumiga tegelnud mitu aastat, kõigi osapooltega on korduvalt vesteldud ja neid nõustatud, instituudi juhatajale ja professorile on kohustuseks pandud probleem lahendada ning professorile on tehtud hoiatus.“
„Ajakirjanduse vahendusel“ ei ole väidetud, et TÜ „ei reageerinud“ juhtumile. TÜ reaktsioon, sealhulgas väidetav suuline hoiatus (mille tegemist „hoiatatu“ ise eitab) on EPL 15.02.2017 artiklis välja toodud. Artiklis väideti, et TÜ keeldus asjaolusid uurimast ning see väide vastab tõele. Volli Kalmu enda tsitaat: „Ülikoolil oli võimalus tutvuda konflikti mõlemad osapoole materjalidega, mis sisaldasid hulgaliselt era- ja intiimelu puudutavaid detaile. Arvestades konkreetset olukorda, ei pidanud ülikooli võimalikuks hakata hindama tõendeid ega kontrollima nende autentsust.”
Privaatsuse nõue
Laupäevases avalduses jätkab rektor: „Eesti Päevalehes ja Delfis käsitletud doktorandi ja professori vahelises konfliktis hoiame me avalikkuses diskreetset positsiooni vaid selleks, et kaitsta osapoolte endi soovitud privaatsust./…/ Hoidume sel tasemel avalikust debatist mitte üksnes sõnumisaladuse hoidmiseks, vaid ka põhjusel, et vastasel korral me tahes-tahtmata kahjustaks doktorandi kui nõrgema osapoole huve.“
Tegelikult soovis TÜ ise Mariaga sõlmitud kokkuleppesse panna järgmist punkti: „Pooled väldivad seoses käesolevas kokkuleppes kirjeldatud asjaoludega massiteabevahendite poole pöördumist“. Sellega ei olnud doktorant nõus. Nimetatud klausli üle vaieldes päris TÜ esindaja Maria esindajalt muuhulgas, kas Marial on plaan pöörduda telesse või lehte, millele Maria esindaja vastas, et ta ei taha selle kohta ennustusi teha. Viimaks nõustus TÜ selle piirangu väljajätmisega. Seega soovis „privaatsust“ TÜ ise ning ilmselt soovis seda ka ahistaja, ent Maria keeldus sellisest kokkuleppest ning andis selgelt mõista, et soovib endale jätta vabaduse seda teemat ka meedias tõstatada. Eeltoodut tõendab elektronkirjavahetus.
Rektori väide: „Rõhutan siiski, et erinevalt ajakirjaniku esitatud versioonist on ülikool tutvunud mõlema poole esitatud materjalidega. Nende tundlikku sisu silmas pidavalt ei ole ülikoolil aga võimalik neid täpsemalt kommenteerida.“
Kordame üle, et tänaseks on TÜ kahtlemata saanud tutvuda mõlema poole esitatud materjalidega. Artiklis oli küsimuseks see, miks TÜ keeldus materjalidega tutvumast 2014.a. suvel, kui ta enda väitel asja menetles ja selle menetluse tulemusel väidetavalt ahistajale suulise hoiatuse tegi. Marialt selle väidetava menetluse käigus ühtegi selgitust ega materjali ei küsitud, samuti keeldus TÜ vastamast Maria esindaja küsimustele, mis väidetavalt läbi viidud menetlust puudutasid.
Rektor väidab: „Veelgi enam, ka siis, kui mõlemad – nii doktorant kui professor – sõlmisid ülikooliga lepingu, milles avaldasid soovi juhtunut edaspidi lahendada ilma ülikooli osaluseta, lisas ülikool professoriga sõlmitud lepingusse klausli, mis jätab ülikoolile õiguse tulla küsimuse juurde tagasi kriminaaluurimise tulemuste selgumisel.“
Eesti Päevaleht ei ole kursis TÜ ja professori vahelise lepingu sisuga, kuna seda ei ole soovinud ülikool meile kommenteerida. Maria ja TÜ vahelises lepingus viited kriminaalasjadele puuduvad, neid ei olnud tol ajal algatatud ning nendest ei olnud ka kokkuleppega seotud läbirääkimistel juttu. Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et ehkki professori süüdimõistmine tähendab vältimatult ka seda, et tuvastatakse tema poolt seksuaalne ahistamine, siis vastupidine tulemus (menetluse lõpetamine või õigeksmõistmine) ei tõenda seda, et seksuaalset ahistamist ei oleks toimunud. Esiteks ei kujuta „seksuaalne ahistamine“ endast kuriteokoosseisu. Professori suhtes on menetlus alustatud KarS § 152 lg 1 (võrdõiguslikkuse rikkumine, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele) alusel. Selle paragrahvi järgi süüdimõistmine eeldab antud juhul lisaks seksuaalse ahistamise tuvastamisele ka seisukohavõttu, et seksuaalne ahistamine kujutab endas „võrdõiguslikkuse rikkumist“ KarS § 152 tähenduses ning lisaks ka olulise kahju tuvastamist. Teiseks ei mõjuta kriminaalasja tulemus mitte kuidagi asja tsiviilõiguslikku lahendust Maria ja TÜ vahel, mis on juba olemas, nimelt Maria töölepingu ülesütlemise avalduse näol, mida TÜ ei vaidlustanud ja mis tõendab seksuaalse ahistamise toimumist ja TÜ poolt selle toimumise seadusega ette nähtu korras mittevaidlustamist.
Eesti Päevaleht kordab üle, et enne esmase artikli ilmumist suhtlesime TÜ-ga nädalaid, esitasime neile kõik meile teada olevad asjaolud kommenteerimiseks ja ümberlükkamiseks. Kõik, mis TÜ vastas, oleme avaldanud, paljude asjaolude kommenteerimisest aga TÜ keeldus.
