AHTO LOBJAKAS: Ajaloo rist
Vabaduse mujal maailmas harjunud definitsioon on olla oma olude valitseja. Eesti vabaduse definitsiooniks hakkab saama ajaloo valitsemine. Selle kategoorilisimas vormis on imperatiiviks “omada ajalugu”. Sest oma ajalugu on rahvuse olemasolu, kestmise ning eneseteadmise A ja O.
Tung oma olusid valitseda on universaalne – omane igale ühiskonnale alati. Vabaduse puudumine loob vajaduse kontrollida seda vähestki, mis võimalik. See vähene taandub küsimustele “Kes me oleme?” ja “Kust me tuleme?”. Küsimus “Kuhu me läheme?” loetellu ei mahu, sest eeldab vabadust. Tulevikuta ühiskonna jaoks on ajalugu vabaduse surrogaat.
Ajaloo saamine sundmõtteks muutub aja jooksul neuroosiks, millest ei vabasta ka “päris” vabanemine. Ajalugu jääb kinnisideeks, tulevik on vaid sotsiaal-majanduslik kategooria.
Ajalooline võimetustunne on peamine, mis eristab eestlasi praegu soomlastest. Mineviku ja tuleviku vahel puudub tasakaal, täiesti puudub tunne, et oleme kusagile teel – poolel teel –, et ees seisab tulevik samas mõttes, nagu seljataga on minevik. Sirgjoone asemel on aeg enesessesulgunud spiraal ja ühiskond aheldatud ajaloo külge kui igavesti ümber posti sama rada tammuv veoloom.
Rahvuse kokkupanek
Vaidlus Vabadusristi üle on üks selle protsessi pudelikaelu, kus ühes mikrokosmoses katsutakse suure surve all ajalugu (taas) üheks teha. Tulevikus võrreldakse aastaid 1990–2010 ehk perioodiga 1860–1880 kui uut ärkamisaega. Nagu toona, pannakse praegu kokku rahvust – tegelikult juba kolmandat korda, aga vahemik 1920–1940 oli eelnenu ja järgnenuga võrreldes erandlikult mõõdukas ja pragmaatiline.
Rahvuse (taas)kokkupanek on kui puhastustuli, millest kõik peab uuesti läbi käima. Prantsuse (tegelikult küll Bretagne’i) filosoof Ernest Renan on öelnud, et rahvustunne on plébiscite de tous les jours ehk pidev, päevast päeva jätkuv rahvahääletus.
Hiljuti vabanenud rahvana käib meie rahvahääletus ajaloo kaudu, kuid ilma mõõdutundeta on ajalugu veskikivi ühiskonna kaelas. Esimese ärkamisajaga võrreldes kipub kahe silma vahele jääma üks kriitiline erinevus: praegu oleme vabad.
Kuna ajalugu on andnud vähe, mille üle uhkust tunda, tuleb teda romantiseerida. Iga romantika on aga tagasilangus, vähikäik ajas. Ent mütoloogia, mitte “tegelikult olnu” suunas. Romantikat kihutab tagant kinnismõte, et kunagi on teatud tähtsaid asju, mis nüüdseks on unustatud ja mille juurde tuleb leida tagasitee. Aga see on illusioon. Lõviosa minevikust on loodud post factum, nüüd ning nüüdse tarbeks.
Vabadusrist pole enamat kui üks lihtsakoeline sümbol suures tiiglis, milles ajalugu ümber sulatakse. See kuulub samasse jadasse Eesti nime tõlkimisega Estlandiks, ristilipu ja mäluinstituudiga. See sümboliseerib elementi, mida Eesti ajalooloomes võiks nimetada “saksa orientatsiooniks”, mis praegu on seniidis ning mille ainus sisseehitatud funktsioon on võidelda konkureeriva, “mittesaksa” suunaga. 19. sajandist alates on need orientatsioonid olnud kui kaks üksteist õgivat vastaspoolust, mis siiski ei saa teineteiseta elada.
Oma praktilistes avaldumisvormides võiks võidukäiku, mida sümboliseerib rist, võtta koomilisena, kui ta poleks oma “eesmärk-pühendab-abinõu” oportunismis nii sügavalt pateetiline. Risti apologeetikas on olemas kõik peale usu Jeesuse lunastusse, Jumal tähistab kõike pärast Jehoovat. Ometi on ristil mõistetav tähendus vaid siis, kui see tähistaks Eesti kuulumist ristiusu maailma koos selle ajaloo ja vastandustega. Ilma selleta on rist täiesti juhuslik sümbol.
Ususümbolina tekitab rist vastuseisu, mille potentsiaali üritatakse risti tähenduse hägustamisega taktikalistel kaalutlustel kahandada. Ristimärgid, mis eestlased pärast 1210. aastal võidetud Ümera lahingut vangilangenud vaenlastele selga raiusid, ei olnud siiski päikeserattad. Legendi järgi 1219. aastal Tallinna all lahinguõnne taanlaste poole kallutanud ristilipp, mis langes taevast, ei innustanud vaenlast samuti mitte sümboli universaalsusega.
Probleem pole mitte ristis, vaid selles, et võitluses ajaloo üle jääb üha vähem ruumi muule. Tulevik pole enamat kui tühi pind mineviku piirjoonte pealekandmiseks. See ongi ristisamba esmane funktsioon – samal ajal kui maailma paremad memoriaalid jätavad selle pinna nimme tühjaks.
Teine probleem on, et Eesti ajaloo üle peetavas kaevikusõjas on relvadeks võõrad sümbolid (utreeritult “lääs” ja “ida”), mille üle meil puudub kontroll ja mille tähendusest me ise lõpuni aru ei saa. Jällegi ei ole ruumi muule – oma sümbolitele, mille kaudu maailma dešifreerida.
Eesti dilemma
Vabadustraditsioonita ühiskonnad, mis romantiseerivad minevikku ja kus tulevik ei mahu sõltumatu mõistena ajateljele, on labiilsed. Nad on vastuvõtlikud nii välis- kui ka sisevapustustele. Eriti ohtlik on romantiliste illusioonide segunemine majanduskriisiga – Weimari Saksamaa analoogia ei kehti ainult Venemaa kohta.
Ideoloogilises plaanis on Eesti dilemma tegelikult klassikaliselt, isegi trafaretselt modernistlik – sama, millega Euroopa on maadelnud enam kui 200 aastat. Traditsioonid on purunenud, nende jäänustele tuleb luua uus maailm, kuid pakiliselt kerkib küsimus: “Mis autoriteet asendaks traditsiooni oma?”
Eesti praegune eelistus on kaldu modernismieelsete lahenduste suunas, traditsiooni püütakse taasluua. Alternatiiv oleks postmodernne, inim- ja isikukeskne, kus traditsiooni kriis ei oleks probleem, vaid võimalus edasi liikuda. Selleks tuleks võimul aga teadlikult ruumi luua – või praegustes oludes tegelikult enda poolt okupeeritud ruumist loobuda.
On viimane aeg tõsiselt küsida (parafraseerides Suurbritannia kriitikut ja kirjanikku Gabriel Josipovicit): kas ajaloo autoriteedi puudumine on üksnes patoloogia või kaasneb sellega võimalus näha asju, mis muidu jäänuks nähtamatuks? Kas lasta ajalool panna endale pähe silmakatted või kasutada võimalust pilgu teravdamiseks?
Praegune Eesti on kui Walter Benjamini paradiisist välja paisatud “ajaloo ingel”, keda tuul, selg ees, tulevikku paiskab ning kes ei suuda ei paradiisi naasta ega minevikult pilku kiskuda ja end ümber pöörata.
